RUKKILILL
Rukkilill on eesti rahvuslill aastast 1969. Miks just rukkilill? Esimene põhjus on see, et rahvas seda kena lille hästi tunneb. Õie serv on otsekui kunstniku poolt säbruliseks lõigatud. Õis on puhassinine nagu südasuvine pilvitu taevas. Sajandeid on lill kasvanud külalähedastel põldudel, ikka silmahakkavana ja käeulatuses. Rahval on olnud aega rukkilillega põhjalikult tutvust teha. Õitest mõistis vanarahvas valmistada riidevärvimiseks rukkilillesinist tooni, mida ei pesnud maha vihm ega pleegitanud päike. Õieleotisega arstiti palavikku ja silmapõletikku. Tänapäeval tarvitavad arstid rukkililleõitest valmistatud ravimit inimese ainevahetuse parandamiseks. Kuid rahvas on hinnanud rukkilille alati tema kauniduse tõttu. Õisi punuti pruudipärgadesse ja pandi nööpauku külapeole minnes. Rinnaehtena kantakse rukkililleõit meie laulupidudel. Teine põhjus, miks rukkilille rahvuslilleks sobivaimaks peetakse, on kasvamine rukkis. Rukis on olnud põliselt meie igapäevase leiva vili. Säärast tumedat leiba, mis on tavaline eesti rahva jaoks, paljud rahvad ei tunne. Nende laual on hele nisuleib. Meie oleme rukist kasvatanud üle tuhande aasta. Ja umbes niisama kaua on siinseil põldudel sinetanud ka rukkilill. Lill on põldudel püsinud sellepärast, et seemned on küpsenud koos viljaga, sattunud koristusajal terade hulka ja hiljem, külvitöödel, nendega ühes jälle mulda. Rukkilill on rukkipõllu umbrohi. Võiks ju mõelda, et umbrohi rahvuslilleks ei kõlba. Kui aga süveneda viljakasvatuse ajalukku, siis tuleb välja, et kunagi on rukis ise olnud umbrohi. Rukis kasvas inimese tahtmata nisupõldudel. Siis märgati, et karmimatel aastatel nisu hukkub, seni aga tähelepanuta jäänud kõrreline, millel on samuti söödavad seemned, jääb kahjustamata. Põhjapoolsetes maades nagu Eesti hakati nisule eelistama talirukist. Siinseisse oludesse sobis see leivaviljadest kõige paremini. Mida ette võtta rukkilille hoidmiseks nüüd, kui umbrohi on tunnistatud rahvuslilleks. Näiteks sakslastel, kes on umbrohtudega võidelnud põhjalikult ja viljaseemet puhastanud hoolikamalt, on rukkilill põldudelt kadunud ja jäänud alles vaid vanadesse rahvalauludesse. Kas ei ähvarda rukkilille sama oht Eestiski? Võib - olla tuleks hakata seda edaspidi teadlikult kasvatama? Külvata näiteks aiapeenrale. Juba praeguseks on aretatud rukkilillesorte, mille õite värv, kuju ja suurus on isegi uhkemad kui rukkipõllul kasvaval lillel. Tulevik näitab, kas rukkilill jääb põllu- või aialilleks. Paistab, et vähemalt niipea kadumisoht lille ei ähvarda. Eriti Lõuna- Eestis säravad rohked rukkilillesilmad meile vastu peaaegu igalt rukkipõllult. Jaanipäevast alates kuni hilise sügiseni välja. Rukkilill lisab küpseva põllu üha kollasemaks tõmbuvale toonile värvirõõmu. Tuletab meelde vajadust austada oma rahvast, maad ja lihtsat musta leiba. Täheke nr. 8 / 1985 |