OMATEHTUD ÕHTU
Heljo Mänd

Pole kerge väiksel Toomal,
osut ühtelugu roomab,
õppimine visalt käib,
pea ja kell on numbreid täis.

Juba aru saab, kus tunnid,
aga ema veelgi sunnib:
"Teadma pead ka minuteid."
Milleks küll on tarvis neid?

Õppijal on hoopis huvi
keerata mõnd kellakruvi.

Nii kui ta neid veidi puutub,
kohe kella nägu muutub,
osutitel hakkab kiire,
teevad lõbusasti tiire,
justkui päris karussell
pöörleb päripäeva kell.

"Toomas," hüüab ema valjult,
"vaata, kell on juba palju,
mine magama, ja kohe!"

Tooma rinnust tõuseb ohe.
Pole kerge käsku täita,
päike alles päeva näitab!