LAPSEVANKER
Ira Lember

Kaks tüdrukut kiikusid aiaväraval ja ootasid, et majast veel mõni mänguseltsiline välja ilmuks. Nagu tellimise peale tuligi kõrvalmajast pipipatsidega tüdruk, kes tõukas enda ees tuliuut lapsevankrit.
“Tule peitust mängima!” hüüdis üks aial kõõluja.
“Ei ole aega!”
“Oled lapsehoidjaks hakanud või?” küsis teine tüdruk.
“Jaa.”
“Said endale venna või?”
“Ei, õe.”
“Ja nüüd pandi lapsehoidjaks! Vaeseke, sa ei saagi enam mängida!” haletseti värava otsast.
“Mängin ikka.”
“Eks tule siis meie aeda, beebi võib siin kah magada!”
“Ei saa, ma pean ju temaga jalutama!” teatas värske lapsehoidja ja kõndis eriti tähtsa näoga edasi. Nüüd hüppas teinegi tüdruk aia otsast alla ja mõlemad lippasid jalutajale järele. Nad kiikasid lapsevankrisse, kuid tekikuhila seest paistis vaid roosa ninaotsake. Varsti lükkas lapsevankrit juba kolm väikest kätepaari.
“Kuhu me läheme?”
“Parki loomulikult, seal on kõige värskem õhk,” teadis lapsehoidja.
“Las ma vaatan su beebit lähemalt!” uudishimutses üks tütarlaps ja puges ninapidi vankrisse. Hetk hiljem hüüdis ta pettunult: “See on ju hoopis nukk!”
“Mis nukk?” Ka teine tüdruk tuli asja uurima. “Ongi nukk! Sa valetasid meile! Sul polegi väikest õde!”
“On küll!”
“Valetasid! Tal polegi beebit!”
“Ei valetanud!”
“Valetasid ikka! Miks sa muidu nukku kärutad!”
“Aga sellepärast, et mu väikest õde pole veel haiglast koju toodud ja ma tahtsin vankrisõitu nukuga harjutada! Saate nüüd aru!” Kõik said aru.