LAPS VISIITKAARDIGA
Ira Lember

Isa laskis endale visiitkaardi teha. Väike ilus neljakandiline kaart ja sinna oli kirjutatud:

Kui ema seda nägi, siis meenus talle, et temagi vajab visiitkaarti. Ja emagi tellis endale kaardi, kuhu oli trükitud:

"Aga miks mul pole visiitkaarti?" küsis Eneke.
"Sinu visiitkaart on puhas nägu," vastas ema.

"See pole kellegi visiitkaart!" ütles Eneke.
"Sinu visiitkaart on ilus "tere" ja sügav "kniks" arvas isa.

"Tere ütleb iga inimene, mis visiitkaart see sihuke on!" ei jäänud Eneke sugugi rahule.

"Kui suureks kasvad, küll siis sinagi teistsuguse visiitkaardi saad," lohutas ema.

"Sul on praegugi kodus isesugused visiitkaardid," ütles nüüd vanaema kah sõna sekka.
"Kus siis?"

"Mine vaata! Kohe iga meie ukse peal!" Eneke jooksis vaatama. Vaatas üht ust, uuris teist ust, kiikas kolmandatki.
"Siin pole muud kui näpujäljed!" hüüdis ta siis.

"Eks need olegi sinu visiitkaardid!" ütles nüüd vanaema. "Oled rahul?" Eneke aga ei olnud rahul. Ta vaikis natuke. Mõtles veidike ja sammus siis otsustavalt laua juurde. Seal lõikas ta paraja paberi ja trükkis sinna trükitähtedega :

ENEKE TOIMEKAS.

Kaks sõna tulid kiiresti. Kolmanda kallal pidi sutike pead murdma, kuid leidis ka selle. Tema visiitkaardil seisis -

ENEKE TOIMEKAS
KODUTÖÖLINE

Lember, I. Laps visiitkaardiga.Tln.: "Eesti Raamat", 1988, lk. 18- 19.