KUIDAS MINTS MURILE KOMBEID ÕPETAS
Välja Künnap

Kord, kui Muri Mintsule õues vastu tulema juhtus ja tere ütlemata unustas, sai Mints pahaseks: "Oled sina alles mühakas! Ei oska teretada ega midagi. Aga mis siin imestada: sa pääsed ju nii harva tuppa pererahva juurde, kust sa neid peenemaid kombeid õppida võiksidki."
"Eks õpeta siis sina mulle," arvas Muri. "Sa ju muud ei teegi, kui pikutad köögis pliidi veeres ja uurid ühe silmaga seda pererahva elamist-olemist." Mints seadis end meelitatult puu najale istuma ning alustas tähtsalt: "Kuula tähelepanelikult. Kui keegi sulle midagi annab, siis pead talle vastama: andke andeks."
"Selge!" haugatas Muri. Mints aga jätkas: "Kui perenaine sind sööma kutsub, siis pead ütlema: kuidas käsi käib."
"Selge! Väga lihtne!" vastas Muri.
"Pole midagi lihtne. Kohe läheb keerulisemaks," seletas Mints edasi. "Kui sa söömise lõpetad, siis pead loomulikult ka midagi ütlema. Kui see oli hommikueine, siis ütled: tere hommikust, kui lõuna, siis: tere päevast, ja kui õhtueine, siis: tere õhtust."
"Püüan meelde jätta," pomises Muri.
"See pole veel kõik," jätkas Mints. "Kui näed kedagi söömas, siis pead viisakalt ütlema: jõudu tööle."
"On neil inimestel alles kombed," vangutas Muri pead, "kas siis söömine ka mõni töö on."
"Ära sega vahele," pahandas Mints. "Kuula hoolega. Kui sa kellelegi kogemata haiget teed, nagu mina praegu sulle…", seda öeldes vajutas Mints oma küüned Murile põske, "siis…" Mints ei jõudnud lõpetada, sest Muri kargas talle kallale ja oleks vaest kassi kindlasti tublisti tuuseldanud, kui see õigel ajal poleks jõudnud puu otsa ronida.
"Mühakas mis mühakas!" turtsus Mints oksal kükitades. "Selle asemel, et viisakalt kummardada ja "tänan" öelda, nagu inimesed teevad, tükib mu kalli kasuka kallale."

Täheke nr. 8 / 1970