KROKODILLI HAMMUSTUS
Kaja Prügi

Kertu astus tönnides mööda jalgrada. Ta oli väga pahane. Kõigepealt oli ta pahane ema peale, kellele täna oli jälle meelde tulnud, kui väga kasulik on süüa just tatraputru. Veel oli ta pahane isa peale, kes leidis, et Kertu mängunurk näeb välja, nagu oleks sealt torm üle käinud. Ja lõpuks oli Kertu pahane õde Riina peale, kellele Kertu õnnetused paistsid nalja tegevat. Kertu jõudis väravani. Nutt kippus juba vaibuma ja sellest oli kahju, sest nii ei saagi keegi teada, et Kertule on ülekohut tehtud.

Tüdruk ronis aiale. Tänav oli tühi. Kuid siiski - sealt tuli üks tädi! Kertu tõmbas ruttu suu kõverasse ja näe - jonnijoru tuli päris kenasti välja. Tädi peatus. Kertu tönnis ägedalt. Kohe - kohe küsib tädi, miks ta nutab, ja Kertu räägib talle oma kurva loo. Tädi käitus aga hoopis kummaliselt. Ta kummardus Kertu kohale ja küsis sosinal: "Kas sind on krokodill hammustanud?" Kertul läksid silmad üllatusest suureks. "Ei," pomises ta.

"Kui vana sa oled?" küsis võõras tädi.
"Viieaastane!"
"Noo, aga miks sa siis tönnid?" imestas tädi. "Nii suured tüdrukud nutavad ju ainult siis, kui krokodill neid hammustab!"
"Siin pole üldse mingeid krokodille!" pahandas Kertu ja vedas suu kõveraks.

"Aga siis pole sul ju ka põhjust nutta!" naeratas tädi ja läks oma teed. Ka Kertu ronis aia otsast alla ja hakkas õige aegamisi toa poole astuma. Aeglaselt sellepärast, et tal oli paljust mõtelda: jonninutust, krokodillist ja kummalisest tädist.

Täheke nr. 1 / 1977