KODULÄVELT MEIE RADA ALGAB
Manivald Kesamaa

Ükski meist ei kasva kodumaata,
kodumaata pole ükski mees.
Ta kui ema peab meid kõikjal saatma,
olema me põues, silme ees.

Kohavad ta kaldad valges vahus,
kiigub tuultes ruuge nurmenõlv.
Külmad väljad lume karges kahus,
laiub põhjamaine taevavõlv.

Kodulävelt, sealt me rada algab,
sealt ta läheb, kaugusesse viib.
Need me järved, jõed ja merekaldad,
üle lainte tormilinnu tiib.

Tõtlev tee me sammudega läheb,
tolmust valge, sügisvihmast hall.
Üle meie sädelevad tähed
sünnimaise, armsa taeva all.

Päike, anna soojust, vihm, meid kasta!
Kodumaa me põues, silme ees.
Ükski meist ei kasva kodumaata,
kodumaata pole ükski mees.

Täheke nr. 7 / 1972