KODU JA KODUMAA
A. Grenzstein

Mu elukoht on mu kodu. Kodus olen mina sündinud ja oma esimesed elupäevad ära elanud, sellepärast seisab mu kodu mul surmani meeles. Kodus on mind ema käed kandnud ja isa suu õpetanud, sellepärast on kodu mulle kõige armsam koht siin maa peal. Kodus olen ma esimest elurõõmu maitsnud ja esimest kurbust tundnud, sellepärast on kodu sügavasti mu südame külge kasvanud. Kodus elavad minuga mu vanemad ja sugulased, mu vennad ja õed, mu sõbrad ja tuttavad, sellepärast pean ma oma kodu kalliks. Kalleid koduseid mälestusi kannavad inimesed elu aeg oma rinnas. Kel kodu ei ole, see on nagu pesata linnukene, kes kui võõras ühest kohast teise rändab. Kes kodu ei armasta, selle süda on tühi ja tundmused tuimad. Südamlik koduarmastus on aluseks õigele kodumaa- armastusele.
See maa, mis minu kodu ligikonnas seisab, on minu kodumaa. Kuna mu kodus mu vanemad ja ligemad sugulased elavad, elab mu kodumaal mu sugurahvas. Mu kodu ei ole siis mitte kui saar võõras meres, vaid ta on üks jagu suuremast maast, kus palju niisuguseid kodusid olemas on. Neid kodusid ei ühenda mitte üksi see maa, mille pinnal nad seisavad, vaid veel enam need inimesed, kes nendes kodudes elavad, sest need inimesed on üksteisega sugulased. Nad nimetavad üksteist sellepärast ka suguvendadeks ja suguõdedeks. Kes oma vanemaid, vendi ja õdesid ning oma kodu tõesti armastab, see armastab ka oma sugurahvast ja oma kodumaad. See armastus annab temale vaimustust ja tööjõudu.
Kus on sinu kodumaa? Kes on sinu sugurahvas? Mis on sinu emakeel?
See maa, kus ma sündisin ja üles kasvasin, on mu kodumaa, see rahvas, kes siin elab, on mu sugurahvas, see keel, mis ma oma ema suust kuulsin, on minu emakeel. Meie kodumaa on Eestimaa, kus eesti rahvas elab ja eesti keelt räägitakse. See maa ei ole mitte suur ega rahvas paljuarvuline, aga ta on ja olgu ikka meile armas! Olgu meile Eestimaa kõigest kallim, eesti rahvas kõigest armsam, eesti keel kõigest kenam.