KODU Kodu, see oli vana piklik elumaja ühes rehetare ja rehealusega; katusel elupoolses otsas, oli korstnajupp, mis ajas välja suitsu suust nagu küürukiskunud vanamees; kodu, see oli muru, paksu rohuga kaetud, mida sõid sead hea meelega; kodu, see oli lomp värava lähedal, kust võeti sauna vett, kaev keset muru, alatare ja kõik teised hooned kokku: see oli mu kodu. Veel kitsam, väiksem võis ta olla näiteks sügisel poriga, või talvel tuisu ajal; siis oli mu kodu kõigest kolm tuba, esimene neist savipõrandaga, kahele tagumisele toale pani isa ise laudadest põranda. Taheti teha ka esitarre põrand, aga ei olnud niipalju aega käepärast. Aega oli ülepea vähe mu kodus, päris hirmus vähe aega. Seda ei unusta ma kunagi elus, et seal oli nii liiga vähe aega. Ei olnud kellelgi pikka teed ees, reisi kaugele maale, ei olnud suuri ettevõtteid silmapiiril, kõik sealsamas lähedal, nagu pihu peal, aga aega oli vähe. Hommiku õige vara, kui päike ei saanud veel õieti metsa tagant üleski tõusta, hakati juba üles ajama. Aeti mitmel viisil: meelitati, paluti, kisti jalust, löödigi ja avitati poolunes jalad kinni panna, ei oodatud, kuni uni ise oleks kadunud silmist. Unised inimesed, vähese kõnega, vahtisid mööda minnes üksteisele otsa ja kadusid aegamööda öisest pesast päevavalgele. Tühjaks jäid toad, aidad, tallipealsed, ainult õige väikesed lapsed jäid hälli või voodisse magama. Kellel ikka jalad ja sugupärast mõistust oli , see aeti jalule. Mis neid inimesi nii vara ja õieti vastu enda tahtmist üles ajas, mis neilt nende magusa une võttis, neil niiviisi terve suve, aastad käest kiskus, neid surmani vanaks tegi ja viimati ära väsitas, seda on ühe sõnaga raske öelda. Arvan, et seda tegi õiguse pärast sama kodu, millest praegu kõnelen. Tema oma põlluga, heinamaaga, teedega, hoonetega ja metsaga ümberringi ärataski inimesi üles. Tal oli kuskil, kas südames või mujal, niisugune salajõud ehk -võim, ja see ajas une silmist hommikul ja pidas hilja õhtuni nagu nõiakäega inimesi kinni. Oleks tal olnud ilusad hooned, tore põllupind, rohurikkad heinamaad, oleks mõisa mets ümberringi oma olnud, ja see vesine liivane maa, metsatalu põld ja põhjatu heinamaa, kuhu hobune kõhuni sisse vajus, ja seegi vesine alus oli teise oma. Aga ometi võis see vaene kodu käskida, kutsuda, sind puruväsinuks teha, juuksed sul halliks muuta mure pärast. Kiruda teda ei julgenud keegi, sõimata ja vanduda ei söandanud kõige julgemgi. Küll sai vahel kivi ja kändki kuulda kurje sõnu, aga kodust ei kõneldud kurja. Muudkui joosti, käidi kähku, täideti käsku, nuteti, paluti ja oldi mures, nagu inimene mures võib olla kodu pärast. Ja mis kõige imelikum oli, see kodu oma vesise pinnaga andis väga vähe tasu. Ta ei olnud helde kodu, mis vaeva ja hoolt oleks ausasti tasunud ehk, nagu nüüd igal pool öeldakse, kinni maksnud; kehv oli tasu, nagu ta ise kehv oli. Kodul ei olnud kunagi niipalju vilja ega raha, et ta inimesi selle kõlava nimega enda külge oleks tõmmanud, ta andis iga tera sulle nagu kiuste kätte. Midagi ei andnud ta muidu. Sai maa üles küntud, juba ajas varsti jälle oras vao alt pea välja, muudkui korda jälle kündi. Ma ei saanud aru, mis sidus neid inimesi mu kodus selle kodu külge, mis võim oli sellel kodul elavate inimeste üle, et nad liikusid tema käsul nagu mesilased edasi - tagasi. Kõhutäis mitte, - see side oli kehv ja armetu, söögimold ehk -küna mu kodu ei olnud. Teda armastati ka siis, talle ohverdati valu, vaeva ja anti eluaastad ära, kui ei oleks nad midagi väärt, kui kodu andis lastele leiba ja vanule riiet kasina käega. Tasu ei olnud side. Sügavamal pidi side ehk vastastikune vahekord olema, sügaval mullas ja südames. Nad olid sõbrad, veel enam - ema ja laps võisid nad olla. Kevadel, siis oli inimene ema ja maa oli laps, kellele anti rammu ja vaeva. Soeti nagu lapsel pead ja siliti raske puurulliga kortsud kulmul siledaks; sügisel, siis mängis kodu ema osa ja andis lastele andeid. Sõbrad nad olid, mu kodu oma põllu, metsa ja soodega ja kõik kodukondsed, suured sõbrad, südamesõbrad. Pühapäeval siis mindi kodu vahel vaatama, siis oli rohkem aega, siis mindi nagu külla ja aeti juttu viljaga, kõneldi kurjasti karjalastega, kui loomad olid teinud viljale liiga, pahandati ohakaga ja kollase heinaga, ja ma kuulsin kord, kuidas sulane pühapäeval oma linaga rääkis: "Küll sa olõt pikäks kasunu, kos sa tuukad, kas sul sukkugi aigu ei olõ?" Ja ise tundis ta oma südames selle üle rõõmu, et linal ei olnud aega… Niisugune oli mu väike, metsa sisse peidetud kodu, ja ma ei oska praegu öelda, miks ta mulle sai nii armsaks. Midagi tal ei olnud, mis oleks olnud nii suurepärane… Aga kui tulid sealt ära, siis oli iga kord tulek raske, oleks tahtnud jääda ikka veel kauemini. |