KIISUMIISU
Kord kui tugitoolis tukastasin, hüppas ta mulle sülle - suur must Kiisumiisu. Ta limpsas roosa keelega üle esikäpa, tõmbas süljeniiske käpaga üle kõrvade ja põskede, silus vurrusid. "Kiisumiisu, mis vanarahvas ütleb, kui kass silmi peseb?” küsisin ning ise vastasin: “Külalised tulevad!” Kiisumiisu tõmbas ennast minu põlvedel kerra ja hakkas nurruma. “Selle kohta ütleb vanarahvas, et kass ketrab,” laususin. Siis andsin Kiisumiisule vanarahva mõistatuse: “Mõista-mõista, kes see on: neli nipijalga, kaks kikikõrva, suur pikk tolu-lolu?” Korraga oskas Kiisumiisu inimkeelt ja ta vastas: “Teadagi - see on kass!” Mina: “Küll on maailmas palju igasuguseid kasse! Neid on pika- ja lühikarvalisi, tiigrivöödilisi ja marmorivärvilisi, musti, valgeid, kollaseid, lontkõrvalisi ja sabatuid.” Kiisumiisule see jutt meeldis, ta lõi valjemini nurru. Ütlesin: “Sa oled tark, kaval ja kartmatu. Võid astuda võitlusse endast tugevama koeraga. Ergalt kuuled tasematki krabinat. Silmad on sul niisugused, et võid näha isegi selja taha, ning ühteviisi hästi näed nii päeval kui öösel. Kuid värvusi sa siiski ei tunne. Kõiki esemeid näed hallidena. Ja lõhna tunned halvasti.” Kiisumiisu: “Mis veel?” Mina: “Noore kiisuna vallatled, ka vana kassina oled sõbralik ja vahel isegi mängid.” Kiisumiisu: “Rohkem siiski tujutsen. Vihastun, kui mind vastukarva paitad, ja siis löön sulle küüned kätte. Ja üldse suhtun inimesse ükskõikselt.” Mina: “Miks sa siis tihti meeldida tahtvalt kurisedes minu jalgade vastu silitad? Miks sa mulle nurrudes sülle tuled?” Kiisumiisu: “Silitan, et saada tassitäit piima või värsket kala. Tulen sülle, et ennast soojendada. Armastan soojust, sest minu esivanemad elavad soojadel maadel.” Mina: “Need on metsikud kassid.” Kiisumiisu: “Inimene võttis metsiku kassi enda juurde elama, et ta hiiri püüaks.” Mina: “Oled hiirekuningas - see on hea. Aga sa kiusad linde, ajad metsas oravaid taga, murrad jänkupoegi. See on paha. Sind ei tohi maja juurest kaugemale hulkuma lasta!” Kiisumiisu jõnksutas pahaselt sabaotsa. “Olen murdja nagu mu suured sugulased - lõvi, tiiger ja leopard, metskass ning meie metsade ilves!” turtsus Kiisumiisu ja hüppas minu sülest maha. See mind tukastamisest äratas. Kiisumiisu ei osanud enam inimkeelt, ta vaid näugus ukse juures, nõudes õue.
Täheke nr. 8 / 1970 |