Veere värten, vurinaga,
ketra, vokk, nüüd kiiruga,
ketra hästi kergelt aga,
hoogu sulle annan ma!

Tuleb õuest tuppa ema,
leiab värtna veeremas,
küll siis kohe märkab tema,
kellest abi kasvamas.

Küll siis varsti ketrajale
isa voki ostab ka;
koonla ema annab talle
peeneks lõngaks kedrata.

Mõtlemiseks: Kes laulab laulukese esimese salmi? Väike ketraja ei oska ju vokil kedrata. Ema peaks tõrelema temaga? . . . Aga seda vist ei juhtunud. Miks?

Mõistatus: Kolmejalgne kurivaim, raudhambad suus, puust ora peas, takutükk kõhus.

Johannes Käis, "Esimesed Vaod", J. Ratassepa trükk, Tallinnas 1936.