KELLAKÄGU 1.OSA Vana seinakell oli väga täpne. Kägu oli ka täpne. Iga kord, kui suur osuti jõudis kaheteistkümne peale, lõi kägu kellaluugi lahti ja hakkas kukkuma. Aga ta ei kukkunud kaksteist korda, kuigi suur osuti oli kaheteistkümne peal. Kägu teadis, et tema peab kukkuma nii, kuidas väike osuti näitab. Kui väike osuti oli näiteks ühe peal, kukkus ta üheainsa korra ja hüppas kohe tagasi. Üle kaheteistkümne ei saanud ta kunagi kukkuda, sellepärast oskaski ta ainult kaheteistkümneni lugeda. Ta ei teadnud, et ka suuremaid numbreid on olemas. Aga sellest ei olnud midagi, sest muidu oli ta väga hoolas ja tragi lind.
2.OSA Ometi juhtus ükskord, kui kell sai neli, et kägu ei tulnud siis kella
seest välja. Aga kägu ei maganud. Ta haudus poegi välja. Muul ajal muneb kägu võõrasse pessa, aga kellakägu ei saa lennata võõra linnu pesa otsima. Sellepärast munes ta munad kella sisse. Vanaisa jättiski kellapommi üles tõmbamata, et kell seisma jääks ja kägu võiks rahulikult munade peal istuda, muidu jahtuvad need ära. Kell seisis ja kägu haudus. Ta istus kolm nädalat munadel ja igast munast tuli välja väike kellakägu. Kui keegi oleks osanud nendele ja teistele kägudele kellad ümber ehitada, siis oleks meil praeguseni igas peres käokell olemas ja me ei peaks ilmast-ilma telefoniga õiget aega küsima.
3.OSA Kellakäo pojad lendasid kõik aknast välja ja hakkasid kukkuma nagu juhtus. Kellaajast ei olnud neil aimugi ja numbreid nad ka ei tundnud. Kui käopojad olid kellast lahkunud, tõmbas vanaisa kellapommi uuesti üles. Kell käis usinalt ja täpselt nagu ennegi, aga kägu enam kellast välja ei tulnud. Sellest sai vanaisa aru, et kellakägu on koos poegadega minema lennanud. See on toosama kägu, kes suvel metsas kaksteist korda järjest kukub, peab siis natuke aega vahet ja hakkab jälle otsast peale. Üle kaheteistkümne ei oska ta lugeda, aga teised käod ei oska niigi palju, nemad kukuvad niisama umbes.
Täheke nr. 6 / 1977 |