KAAPEKAKK
Seda, kuidas kodus leiba tehakse, nägid Miina ja Märt esimest korda. Linnas toodi leib poest. Saia ema teinekord küll küpsetas kodus. Rehetoa ahju ääres seisis kolmel kõrgel jalal puust vanni moodi nõu - leivalõime -, kaas peal, kirju tekk ja vanaema pihtkasukas üle laotatud, et oleks soojem ja tainas paremini hapneks. Tädi tõi kuhjaga külimitutäie jahu, segas hapnenud taignasse ja hakkas kätega sõtkuma. Ütles, et niikaua tuleb sõtkuda, kui tainas enam käte külge ei hakka. Varsti ei hakanudki enam. Vahepeal pani vanaisa tule ahju. Tõi pinumaalt ilusaid halge ja pidas aru, kui palju peab kütma, et ahi küpsetaks. Tädi vaatas küdenud ahjus süsi, siis saatis Jaani peenramaale: "Too mõned kapsalehed alla, leival tuleb parem maitse!" Jaan oli silmapilk tagasi, hästi laiad ja lihavad lehed kaenlas. Seejärel tädi kastis käed vette ja tõstis lõimest suure taignamütsaku kapsalehele ning silus sellest ilusa pätsi. Kahvliga tõmbas risti - rästi triibud peale. Pätsid pani pingile ritta. "Aga sellest tuleb Miinale kaapekakk!" ütles tädi, kui oli lõimest peotäie tainast kokku riisunud. Kastis märjaks, voolis sarvilise kaku ja pani leibade kõrvale. Iga lapse jaoks silus kakukese. Kui söed väljas ja ahjupõrand puhas, tõi tädi vöörusest pika varrega puulabida ja libistas taignapätsid tulikuuma ahju, kaapekakud tagantjärele. "Kas varsti on küpsed?" taheti teada. "Tund läheb ära." Ei lapsed läbenud toa juurest kaugele minna. "Viimati kõrbevad ära?" käidi kordamööda muretsemas. "Nüüd ehk võib vaadata," arvas tädi lõpuks. Tuba lõi magusat lõhna täis. Miina ei jõudnud kuumi kakukesi ära imestada. "Minule küpsetati pisike leib!" käis ta kõigile kuulutamas. Märt ja Jaan juba hammustasid oma kaku küljest. Miina oleks ka sooja leiba söönud. Vesigi tuli suhu, aga kakuke oli nii ilus krõbepruun ja lõhnav, et kuidagi ei raatsinud katki teha… Jaan, hea poiss, murdis oma kaku küljest ka Miinale servakese.
Täheke nr. 4 / 1969 |