JUHKU
Epp tõstis nukud riiulile ritta, kõigil toredad riided, siidist sussid, näod roosad ja naerul. Põrandale jäi vaid Juhku, temaga pistis Epp pragama: "Sina teiste sekka ei kõlba - püksid puru, jalad paljad, pea käib otsast ära! Sind kästi ammu prügionule viia. Läki!" Juhku vaikis, kurbusest kössis. Epp tegi südame külmaks, viskas kössitaja autosse ja sõitis kolinal uksest välja, trepist alla. Liivakastis olid Jaak ja Riho kaubamaja avanud. "Maadam, ostke oma lapsele kingad," pakkus Jaak. Riho lisas: "Hästi vastupidavad, pähklikoorest." "Ei sellele sandikesele ole enam midagi vaja," turtsus Epp, kuid seisatas ometi. Jaak, kärmas müüja, tõmbas Juhkule kingad jalga, - sobisid kui valatult. Sestap ei nurisenud Epp kõrge hinna üle, tõi nõutud neli leherubla sirelipõõsast ja maksis Riho kassasse. Ainult et Juhku hakkas just uutes kingades edasisõidul nuuksuma: pii, pii, pii… Kindral Lembit, kes naaberõues sõdureid utsitas, päris üle tara: "Mis see poiss sul viriseb? Las tuleb parem marssima." "Temast mõni marssija!" ohkas Epp. "Pea ripub vaevalt otsas." "Näita siia." Juhkut uurinud, sidus kindral talle läikiva hõberiba ümber katkise kaela ja, näe, pea läks püsti kui tikk! Ka selja sirgu ajanud, lõi Juhku käe kõrva juurde, kannad klopsti kokku ning hüüdis nõnda valjusti, et sõdur ta kõrval käpuli kukkus: "Tänan, seltsimees kindral!" Edasi sõitis Epp temaga üsna aeglaselt. Ja kui õuenurgas prügionu juba paistis - ümar plekist kõht punnis, ilmatu suu pärani -, puhkes tüdruk ise nutma. "Mis juhtus?" imestas kase varjus pingil tädi Sotnik. "Vaene Juhku," kurtis Epp. "Sai pähklikoorest neljarublased kingad, valju häälega hõbekaela, nüüd mingu prügionule - paljalt pükste pärast." Tädi otsis korvist õmblustarbed ja võttis püksid remonti. Et ta käsi vääratas, kippus nõel Juhkule mitut puhku säärde. Võis arvata, et too karjub valust hoopis kõvasti. Tema aga vapralt mitte piuksu. Tädi noogutas: "Noh, ühelt nippeke, teiselt näppeke - jälle kõbus meie Juhkuke." Seekord ei jäänud Juhkul tänuks aega. Epp haaras ta sülle ja surudes teda, kõigist kõige kallimat, õrnalt vastu rinda, vadis kodu poole. Neile vaatasid rõõmsal meelel järele tädi Sotnik, kindral oma sõdalastega, kaubamaja müüjad. Ainult prügionu oli torssis ja vihane.
Täheke nr. 8 / 1970 |