JALGRATAS
Raimo Männis

1. osa

Mati tegi parajasti matemaatika ülesandeid, kui Tarmo sisse jooksis: "Tead uudist?"

"Tunnen ma su uudiseid. Kas jälle kaks varblast kaklevad?" jäi vend rahulikuks.

"Seekord on, ausõna, uudis. Hea uudis!" salapäratses väikevend.

"Lase siis tulla! Näed ju, et mul on kiire. Ega ma mõni koolieelik ole, et muudkui jooksen ringi ja otsin uudiseid."

"Ema jalgratas läks katki!" pahvatas nüüd Tarmo välja. Mati sulepea jäi seisma. Pikkamisi kerkis poiss laua tagant püsti.

"Ega sa luiska?"

"Ei luiska! Vändad käivad ringi, aga edasi ei lähe."

2. osa

Ema istus väsinud näoga toolil ja kiskus poriseid säärikuid jalast.

"Kas tohib, me remondime su ratta ära? Remondime, jah?" palusid poisid teineteise võidu.

"Ei tohi!" laksatas ema tüdinult vastu lauda.

"Aitab mulle teie remontimisest! Ja kust te osi saate? Isale olen ammu rääkinud - ei too. Või võtate seinakella seest, mille te ükskord ära remontisite? Minge juba!"

"Meie firmal pole autoriteeti," ütles Mati tusaselt matemaatika taha istudes. Aga jalgratas tal meelest ei läinud. Nähes ema lauda poole minevat, ruttas ta kuuri, kus jalgratas seisis. Tarmo piilus ukse vahelt, et ema tulekust märku anda. Mitu korda käidi kuuri vahet. Viiliti midagi salaja köögis. Kopsiti ja sosistati.

3. osa

Kui isa õhtul töölt tuli, küsis ema kuidagi solvunult: "Oled sa mu ratta laagrid ära ostnud?"

"Ah õigus, need laagrid… Eks ma osta," vastas isa.

"Eks ma osta! Täna tulin töölt juba jala. Mis mina palun, see sul kunagi meeles ei seisa," hädaldas ema.

"Mis sa nüüd, memmeke…! Kohe teen korda. Pole meeldivamat tegevust kui oma naise jalgratta parandamine," püüdis isa naljatada. Poisid vahetasid kohkunult pilke. Mis nüüd saab? Isa tahab ise remontida. Pärast õhtusööki võttiski isa oma mutrivõtmed, mida keegi puutuda ei tohi. Läks kuuri. Takseeris ratast siit ja sealt, aga ei suutnud sellel mingit viga leida.

4. osa

"Siit oli katki," näitas viimaks Mati, ise süüdlaslikult maha vahtides.
"Oli? Kuidas ta siis korda läks?" imestas isa.

"Me kogemata…" võttis Tarmo vennal käest kinni.
"Kui kogemata, siis võib andeks anda," puhkes isa naerma.

"Kas tegid korda?" küsis ema toas.
"Ei," vastas isa. Ema nägu läks pilve.
"Aga korras on ta siiski," lohutas nüüd isa.

"Ega ma ainus mees majas ole. Aeg on ju edasi läinud sellest seinakella - ajast. Pange, poisid, nüüd mutrivõtmed sahtlisse tagasi! Ja alati pange tagasi!"

Täheke nr. 4 / 1970