HÕBELUSIKAS
Rein Põder

Ükskord toodi meile Väikevend. Ta toodi majast, kus öösiti põleb sinine tuli. Väikevend oli algul ikka hästi väike küll. Teki ja linade vahelt oli näha ainult roosa näoke.

Väikevend pistis jalamaid kisama, kui ta tuppa toodi. Hääl oli tal mänguasja oma. Peenike ja valus. Ja kõik püüdsid teda vaigistada.

Just siis käis uksekell. Tuli vanatädi Herta. Vanatädi nägu naeris. Tal paistis nagu midagi mõttes olevat. Nagu mingi üllatus. Ja oligi. Vanatädil oli kaasas üks asi. Mitte minule ega teistele, vaid Väikemehele, kel polnud veel nimegi. Väikemees ikka alles nuttis. Sel ajal otsis vanatädi oma kingituse välja.

Ta loputas seda teeklaasis ning pistis siis äkki Väikemehe pisikesse suhu. See oli lusikas. Vanatädi pistis selle lusika Väikemehele suhu teistpidi. Mitte nii, nagu söögi ajal. Ma nägin hästi, seisin sealsamas kõrval. Ta torkas lusika kumera poolega vastu kurgulage. Täiesti tühja lusika. Ema kohe hüüatas ehmatusest. Aga vanatädi rahustas teda. Ta ütles esiteks, et see on hõbelusikas.

Ja siis ütles ta, et see on üks vana komme. See komme ütleb, et hõbelusikas toob pisikesele lapsele õnne ja üldse kõike head. Vanatädi ütles, et ta ongi pisut hiljaks jäänud. Hõbelusika peab beebile kohe pärast sündimist suhu pistma. (Mis see "sündimine" on, tahtsin ma küsida.)

Väikemees jättis igatahes nutmise järele ning avas esimest korda silmad. Need olid tal tumesinised. Ma nägin hästi, olin sealsamas.

Vanatädi sidus nüüd hõbelusikale punase lehvi sabasse ja ütles, et see on nüüd Väikemehe oma. Ning vanatädi pistis lusika Väikemehe teki ja pitsilise lina vahele.

Pärast lõunalauas hakati Väikemehele nime mõtlema. Isa ja ema ja mina ka pakkusime igasuguseid nimesid. Ainult vanatädi oli vait. Siis lõpuks küsiti temalt. Vanatädi ei öelnud algul midagi. Siis ta lausus, et vanaisa nimi oli Toomas. Kõik olid selle nimega kohe nõus.

Ja nii saigi Väikemees endale esimesel kodupäeval kohe nime. Vanatädi Herta naeratas selle peale veelgi rõõmsamalt. Ta ütles, et see lusikas kingiti kord vanaisale.

Too oli ammu ja ei ole enam kedagi, kes mäletaks selle kinkijat. Vanaisa nüüd enam pole. Las see olla nüüd väikese Tooma lusikas.

Vanatädi naeratas veel kord, kui ta ära läks. Ukse pealt ütles ta, et poistele pannaksegi tihti vanaisa nimi. Vanaisa mälestuseks. Ja Väikevend oli ju poiss.

Väikevend juba magas sel ajal. Ta ei teadnud midagi. Ta ei teadnud, et tal on juba nimi. Ta ei teadnud, et tal on hõbelusikas, punane lehv sabas, ning nimi "Toomas" selle sees.

Seda ei teadnud hoopiski, et see lusikas toob igale inimesele õnne. Sest ta on hõbedast. Aga mina teadsin.

Täheke nr. 6 / 1981