GERLI JA GRETE OMA KODU
Gerli ja Grete mäletamist mööda algas ehitamine suure traktori buldooseritera allalaskmisest. Issi lükkas seal, kuhu maja pidi tulema, platsi puhtaks. Pärast seda said ka tüdrukud tööst osa võtta. “Mina hoidsin mõõdulindi otsa,” ütleb Gerli. “Mina hoidsin veel rohkem kordi mõõdulindi otsa,” ütleb Grete. Õigus on mõlemal. Enne kui maja vundament paika saab, tehakse kõikvõimalikke mõõtmisi mitmed korrad. Aga mõõtmise juures on alati abi vaja. Seinad said majale punasest kivist. Punased kivid olid krundi serval aluse peal. Issi ladus müüri, Gerli ja Grete tassisid kive kätte. “Üks kivi korraga,” oli ema väiksemale kinnitanud. Gerli võttis kaks. “Kui emme ei näinud, siis kolm,” meenutas Gerli. “Kolm nagu Gretegi.” Õhtul Gerli kõht natuke valutas, kuid see läks mööda. “Ma ei olnud veel kividega harjunud,” ütleb Gerli elutargalt. Ehituse käigus ta harjus. Sest ega kive tassita ainult ühel päeval. Tassimist on nii palju, et oi, oi, oi! Muid töid on ka palju. “Kui keldripõrandat valati, siis mina viskasin issi kelluga segu laiali,” tuletab Grete meelde. “Mina viskasin labidaga,” on Gerlil meeles. “Mina viskasin veel suure kühvliga,” ütleb seepeale Grete kähku. Vanema õe asi. Ja iseloomu asi ka. Grete tahab vaidluses peale jääda. Kui suurtel tegijatel on kaks väikest agarat abilist, saab keldripõrand ruttu valmis. Sileda valupõranda nurka kirjutatakse põlise kombe kohaselt käsil oleva aasta number. Seda tüdrukutel teha ei lastud, ehkki nad oleksid tahtnud. 1991 vajutas pehmesse betooni ehitusel abiks käinud vanaisa. Nüüd on uues kodus juba rohkem kui aasta elatud. Nii Gerlil kui Gretel on oma tuba (minul suurem, ütleb Grete), mõlemal uued ülesanded ema-isa abistamisel, kuid sellest me praegu ei räägi.
Täheke nr. 2 / 1995 |