FANNY SÜNNIPÄEVATORDILUGU
Aino Pervik

Õhtul enne sünnipäeva jäi Fanny lausa kurvalt magama.
Hommikul ärkas ta nukrana. Ta teadis, et ega midagi erilist oodata
ole. Fanny oli nimelt kogu aeg üksi kodus. Ka sünnipäeval.

Fanny ema ja isa, vanaisa ja vanaema ning isegi Fanny mõlemad
tädid ja onud olid mööda maailma laiali. Kogu Fanny perekond
töötas õhuvõrkudes, et seal tehti tööd ilma igasuguste
vaheaegadeta, puhkepäevade ja puhkusteta täiesti
ennastunustavalt kõik ööd ja päevad läbi.

Õhuvõrkudes ei olnud ju ööl ja päeval mingit vahet, ja nõnda
kestis üks ja sama tööpäev nädalaid, kuid, aastaid, tegelikult kogu
eluaeg. See oli hirmus edukas töö ja seda ei saanud hetkekski
käest ära panna, sest siis poleks edust olnud enam juttugi. Kõik,
kes tööd teha said, olid sellest pööraselt vaimustatud ning olid edu
nimel valmis andma endast kõik.

Ega Fanny ema ja isa, vanaema ja vanaisa, tädid ja onud seepärast
Fannyt vähem armastanud. Tegelikult mõtlesid nad kõik Fanny
peale lausa pidevalt, iga kord, kui neil aga vähegi mahti oli. Nõnda
oli see loomulikult ka täna. Täna veel eriti. Sünnipäeva puhul
ootas Fannyt üllatus. Õhuvõrkudes töötavatel vanematel pole ju
küsimustki, kui nad tahavad lähetada oma lapsele näiteks
sünnipäevatorti. Tort saabuski. Tort lendas kohale läbi õhu!

Seda ei kujuta vist ettegi, mismoodi on, kui üksildase
sünnipäevalapse kurba hommikusse vupsab äkki avatud aknast
korralik vahukooretort, maasikad kõik peal, ja martsipanist rooside
vahel on šokolaadist kiri: Palju õnne sünnipäevaks, Fanny! Just
täpselt niimoodi Fanny sünnipäevahommikul juhtuski. Kõigepealt
saabus ema tort. Siis tuli isa tort. Aga ka vanaema ja vanaisa ei
jätnud last tordita. Ometi ka mitte mõlemad onud ja tädid. Kõik
nad lähetasid Fannyle suure värske vahukooretordi.

Fanny pere oli loomulikult kohutavalt keskendunud oma tööle
õhuvõrkudes. See töö nõuabki tegijalt kogu ta jõu ja tähelepanu,
lausa sedavõrra, et kõik muu võib kergesti meelest ära ja segi
minna. Fanny omaksed olid töö tõttu kõik natuke hajameelsed.
Ning sagedasti juhtus, et nad unustasid ära, kas nad tegelikus elus
olidki juba midagi teinud või oli see alles tegemata. Seetõttu tegid
nad küllalt sagedasti mõnda asja mitu korda.

Nii juhtus nüüd ka sünnipäevatordi saatmisega. Tordid hakkasid
tulema iga paari minuti tagant. Ikka siis, kui emale või isale või
vanaemale või vanaisale, onudele, tädidele uuesti meelde tuli, et
täna on Fanny sünnipäev. Nad mõtlesid ju tõesti kogu aeg
armastusega oma pisikese Fanny peale, sest selles peres rohkem
lapsi ei olnudki.

Kodus muutus lugu aga peagi üsna hulluks. Juba kella kümneks oli
kogu maja vahukoore, kreemi, maasikate, martsipanrooside ja
šokolaadikirjade alla mattunud. Tordisadu aga aina jätkus. Ega siis
Fanny peres olnud kellelgi kahju ühest väikesest vahukooretordist
oma armsale lapsele! Varsti oli kogu tänav torte täis. Tordid
muudkui tulid. Peagi oli kogu linn kaetud vahukoore ja
maasikatega.

Mõelda vaid, kui maitsev see kõik oli! Appi torti sööma tuldi isegi
ülemeremaadelt. Fanny sünnipäev kujunes tohutuks rahvaste
peoks. Täpselt keskööl tordisadu lakkas. Selleks ajaks olid
sünnipäevalised ka jõudnud oma tordiisu juba täis saada.

Fanny sünnipäev oli igatahes väga meeldejääv sündmus ja kõik
lootsid südamest, et sama kordub ka järgmisel aastal.



Täheke nr. 8 / 1996