ENDISAJA TALULAPSED
Lapsed pole alati niimoodi elanud nagu praegu. Saja aasta eest elas enamus lapsi maal taludes. Linnad olid siis palju väiksemad ja linnu oli vähem kui praegu. Tuhande aasta eest polnud Eestimaal veel ühtki linna. Lapsi oli aga küll, lapsi on alati olnud. Kõik lapsed elasid siis maal, olid maalapsed, talulapsed. Endisaja talulaste elu oli hoopis teistsugune kui praegusaja linnalastel. Talupered olid tavaliselt suured, ühe katuse all elas koos palju eri vanuses inimesi ja ka lapsi oli peres palju. Laste kasvatamisega ja kantseldamisega keegi eraldi ei tegelnud. Täiskasvanutel oli niigi tööd küllaga. Lapsed kasvasid ise, suurte inimeste kõrval. Jälgisid nende tegemisi, kuulasid nende jutuajamisi, uurisid nende silmavaadet. Jätsid meelde, panid kõrvataha, tegid järele, rääkisid järele. Üsna varakult pandi lapsedki tööle: nooremaid õdesid - vendi hoidma, hanekarjaseks, seakarjaseks, lehmakarjaseks. Umbes kolmsada aastat tagasi asutati Eesti esimesed talurahvakoolid. Sestpeale pidid ka maalapsed paaril talvel koolis lugemist, kirjutamist, rehkendamist ja piiblilugu õppima. Ometi jäi lastel töö ja õppimise kõrval ka hõlbu- ja mänguaega. Kuidas siis muidu. Lapsed on ikka lapsed, igal ajal, ilma mänguta nad lihtsalt ei kasva. Ja ilma mänguasjadeta.
Täheke nr. 1 / 1992 |