VÖÖTRADA
Jaan Kala

Metsakoolis oli liiklustund. Vanakaru seisis tahvli ees, kaardikepp käes.
“Nüüd kordame vöötrada. Kes mäletab, milleks need linnatänavatel on?”
Jänes Juss ajas käpa püsti.
“Need on jalakäijate jaoks. Seal kohas võib üle tänava minna.”
Vanakaru noogutas rahulolevalt pead.
“Õigus. Aga kuidas üle tänava minek käib?”
“Algul vaatad vasakule,” sai Karu Kusti oma teadmisi näidata, “kas pole autot lähenemas.
Tee keskele jõudnud, vaatad paremale. Ja kui sealt ka autot ei tule, siis muudkui vutt, vutt, vutt üle tee.”
Vanakaru noogutas jälle.
“Õigus. Algul vaatad vasakule, siis vaatad paremale.
Aga mis siis, kui oled tänava keskjooneni jõudnud ja näed, et paremalt on auto tulemas?”
Jänes Jussil oli jälle käpp püsti.
“Mina võin siis auto eest üle tee lipata. Mina olen kiire jalaga.
Aga Karu Kusti ei tohi. Tema on koperdaja ja võib rataste alla jääda.”
Karu Kusti hakkas pahameelest turtsuma.
“Mina jooksen sama kiiresti kui Jänes Juss auto eest läbi.
See, kes tee keskel ootama peab, on Siil Siim. Vot!”
Vanakaru Kaarel koputas kepiga kännule:
“Jänes Juss, Karu Kusti. Tooge oma päevikud siia kännule!”
Mõni minut hiljem olid hinded pandud. Jänes Jussile kõver kaks, Karu Kustile samasugune.
“Homme küsin teid uuesti!” lõpetas Vanakaru liiklustunni.

Täheke nr. 7 / 1996