VÕLUTUD SÕNAD I
Pierre Gamarra

See juhtus ühes koolimajas. Lapsed olid koju läinud. Klass oli puhas ja korras, tahvel pestud, aknad suletud. Ainult üks väike katkise otsaga sulg oli jäänud klassinurka.

Korraga hüppas see väike uudishimulik suleke õpetaja lauale tindipoti kõrvale ja küsis: "Ütle palun, onu tindipott, kas teie ka kuulete, et raamatukapi juurest kostab kahinat?"

"Oota natuke," pomises tindipott oma musta habemesse, "las ma kuulan."

Tindipott oli vana ja kõva kuulmisega. "Sul on õigus," sõnas ta viivu aja pärast, "raamatud näikse täna elevil olevat. Harilikult nad end pärast tööd ei liiguta."

Tõsi mis tõsi, raamatud olid elevil. Nende kaaned kord avanesid, kord sulgusid. Oli kuulda lehtede sahinat, tasaseid hüüatusi, sosinat. Ja äkki hüppasid raamatukapi lukuaugust põrandale väikesed mehikesed.

"Kes need on, kes need on?" küsis suleke uudishimulikult. "Ma nagu oleksin neid varem näinud."

"Mina ka vist olen neid mehikesi kusagil kohanud," lausus tindipott mõtlikult. "Muidugi, need on ju sõnad!"

"Sõnad?"

"Jah, sõnad, mida kirjutatakse tindi ja sulega või pliiatsi või pastapliiatsi või kriidiga. Nad on minu vanad head tuttavad."

"Minu tuttavad ka!" hüüdis suleke. "Kui mu ots veel terve oli, kirjutasin ma neid palju."

"Vaata, nad tulevad õpetaja laua juurde! Juba ronivad mööda lauajalgu üles! Ja räägivad midagi omavahel, kõik läbisegi!" hüüdis tindipott.

Üks mehikestest oli hüpanud käsnale, millega tahvlit pühiti, ja kamandas sealt: "Vaikust!"

"Selle sõna nimi on Karistus," sosistas tindipott ja sulekesel tekkis tahtmine peitu pugeda. Karistus kandis tumedat ülikonda. Ninal oli tal metallraamidega prillid, käes märkmik.

"Kui te vait ei jää," lausus ta, "tuleb koristaja ja me peame raamatutesse tagasi lipsama."

"Koristaja ei tee meile midagi, ta on heasüdamlik inimene," arvas sõna, kelle nimi oli Headus.

"Ärge teda uskuge," torises sõna Kurjus.

"Me ei tulnud siia selleks, et vaielda," lausus sõna Vendlus. "Me otsustasime valida endale juhi. Tehkem siis seda ja otsekohe."

"Jah, jah," hüüdis mitu häält. "Valime endale juhi. Ja kui lapsed meile liiga teevad, läkitame ta saadikuna õpetaja juurde."

"Muidugi," nõustus sõna Kass. "Lapsed teevad meile tihtilugu liiga. Ma kohe hakkan pahameelest värisema, kui tuleb meelde, et mõni kirjutab mind ainult ühe s-iga."

"Ka minu käsi ei käi mõnikord paremini," kurtis sõna Olema. "Kuidas nad mind vahel pööravad! Lausa jube!"