VÕHIVÕÕRAD
Elar Kuus
II

Kaks omavahel tuttavat! Ilma Killita ei saaks neid kuidagi kaks omavahel tuttavat olla. Taga istusid Viive ja Rutt. Ilma nendeta ei saaks neid neli omavahel tuttavat olla.
Alles arvutades tuli välja, kui kibedasti Maire tuttavaid vajas. Varsti oligi tal neid pikk rodu. Kui suuliselt küllalt liidetud ja lahutatud, laskis õpetaja vihikud avada. Seletas: "Need ruudud vihikus on pisikesed toad. Joonistage pliiatsiga number ühtesid. Hoolitsege, et ühed naabrite vastu kenad oleksid, jalgu läbi põranda alumisele korrusele ei pistaks ega pead läbi lae ülemisele korrusele ei upitaks."
Maire maalis tubadesse sirged ühed, pead kui linnukeste nokad. Kui endal ühtesid terve lehekülg valmis, tegi Maire õpetaja loal ka igale uuele tuttavale ühe kena ühe. Kingituseks.
Edasi järgnes laulutund, kus Maire nõnda valju häälega laulis, et teised kuulatama jäid.
Siis tuli võimlemine, kus Maire ja veel kaks tüdrukut olid kassid, hiirteks kolm poissi. Kuigi ilmatu kolakad, pagesid poisid tüdrukute eest sellise hirmupadinaga, et Mairel neist hale meel hakkas ja ta neid julgustas: "Ärge kartke, me sööme teid vaid mängult."
Palun otsustage ise, mis võõrad need poisidki enam olid!
Igatahes, kui tunnid lõppesid ja lapsed laiali läksid, hüüdis Maire ka poistele järele: "Tulge homme jälle! Mina ootan!"
Killi saatis Mairet hulk maad, käe alt kinni. Ta polnud enam lihtsalt tuttav, vaid südamesõber.
Koju saabunud, hõiskas Maire: "Tõin hiigla hulga ühtesid kaasa! Homme on mul vihikus aiva kahed!"
"Sa aeg!" ehmus ema, vend Mart aga hakkas itsitama.
Säh sulle, arutas Maire, nemad ei oska terve lehekülje ilusate numbrite üle rõõmu tunda.
Aga lapsed seal koolis rõõmustasid isegi ainsa kingiks saadud ühe üle. Ja mina pidasin neid algul võhivõõrasteks!