TERE!

Nii öeldes soovime teineteisele head, tugevat tervist. Teretamiskomme on igipõline ja paljudel rahvastel erisugune. Juba ürginimesed teretasid. Nad sirutasid käed ette ja ütlesid umbes niimoodi: “Vaata, mul ei ole nuia käes! Olen sinu sõber ja soovin, et elaksid kaua!” Veel tänapäevalgi teretavad Austraalia pärismaalased tühja peopesa näitamisega. Seejärel aga veavad hetkeks sõrmekooku.

Mõnel Aafrika neegrihõimul on kombeks valju hõike ja käeviipega tervitada.

Põhja - Ameerika indiaanlased panid vanasti teineteise õlgadele vasakud käed ja üks ütles, näiteks: “Ole terve, Kotkasilm!” Teine vastas: “Soovin sulle sama, Välejalg!”

Eskimod hõõruvad teretamisel ninasid vastamisi.

Ka Uus - Meremaa päriselanikud - maoorid - panevad ninad vastamisi ja seejuures embavad teineteist.

Indias tõstetakse kokkupandud peopesad lauba juurde ja langetatakse pea.

Jaapanlased teevad väga sügava kummarduse.

Vana - Venemaal kummardasid mees ja naine teineteisele ning sirutasid parema käe sügavale alla.

Araablased panevad kergelt kummardades parema käe laubale ja seejärel südamele ning ütlevad: “Rahu sinule!” Nende käeliigutus tähendab: “Sulle kuulub minu mõistus ja süda.”

Täheke nr. 5 / 1968