RANITSA ESIMENE KOOLIAASTA Mul on kaks helkivat lukku, kolm sahtlit ja rihmad seljal. Olen tuliuus ja puhas. Kõik naeratavad mulle,kui lähen esimest päeva kooli. Teisigi minutaolisi tuleb tänavaid pidi: punaseid, kollaseid, rohelisi, halle. Koolimaja ukse ees saame me kõik kokku ja läheme koos klassi. Tikksirgelt jääme seisma pinkide kõrvale, hiirvaikselt kuulame õpetajat. Tunni lõpul pannakse meie sisse trükilõhnalised aabitsad. Tähtsusest pungil, pöördume koju tagasi. Esimesele koolipäevale järgneb teine, kolmas, kahekümnes. Tuleb välja, et on nii palju muidki asju, mida peame mahutama. Vihikud, päevikud, pliiatsid, kummid, sulepead, joonistusvihikud, noodivihikud, sussid plastikaatkoti sees, võimlemisriided, värvikarbid, liimipotid, käärid, paberid. Ägades selle koorma all, paisume pikkamööda. Meie värv kulub maha, meie nurgad rebenevad. Meie peale kleebitakse autopilte ja loomapilte, kirjutatakse tindipliiatsiga nimesid. Igal hommikul vantsime nüüd kooli poole juba ilma saatjata. Iga päevaga õpime me midagi uut. Me oskame juba lennata laias kaares üle pinkide, konutada nurgas või lumehanges. Me laseme kõhklemata alla kõige järsemastki liumäest. Kui liimipott läheb ümber või sussid satuvad vihikute vahele, ei häiri see meid enam. Me oleme väga iseseisvad ja tegutsemistahtelised koolikotid. Õpetajate ja emade ohked laseme kõrvust mööda. Kooliväsimuse peidame koolivaheaja ootusesse. Koduteel kihutame ulja käraga mööda oma noorematest vendadest poeakendel ja -riiulitel. Täheke nr.4 / 1980 |