POISS JA AUTO
Valeeria Villandi

 

Käekõrval lasteaeda viis
sind kiirustades ema,
tee ääres seista aega siis
küll polnud iial temal.

Töö ootas hommikul, ja poest
ta õhtul läbi ruttas,
sind sakutas ta kurjal moel,
kui jälgi tegid mutta.

Ei automargist hooli ta
ja kraanasid ei tundnud,
buldooserit tal roolida
eal polnud pähe tulnud.

Said täna koolist raamatud,
poest sinipõhja mütsi,
sa pole enam saamatu,
vaid hakkad koolijütsiks.

Käid üksi oma kooliteed
ja sul on aega kaeda,
kuis kallurautot roolib mees,
kuis ekskavaator kaevab.

Kui kuskil külje kriimustab
üks auto teise vastu,
siis oled kohal kiiruga
just nagu lingust lastu.

Sa sebid kõikjal ringi siin
ja muudkui jalus hiilid.
Su näol on värske tindikriim
ja sulle hüüab miilits:

"On sõidukeile sõidutee,
poiss, pea sa hästi meeles!
Ja see ei ole võidumees,
kes jookseb autoteele.

Siin tormas auto nina ees
poiss suure õhinaga,
nüüd kahel autol ninad sees
ja klaasipuru taga.

Poiss pääses terve nahaga,
kuid tänav oli kitsas.
Need uljaspead veel tahavad
vist saada lapsevitsa!"

Täheke, 1973/ 11.