OMAMOODI LIIKLEJA
Terav viletirin kostis üle trammikolina ja autorataste vuramise. See vile tundus täiesti miilitsavilena. Vilistas aga Kalev. Poisil oli sinine patrullilint ümber käise. Seetõttu seisis ta tähtsalt kõnnitee ääres ja muudkui tiristas. "Miks sa kohe vilistad, kui mõni alles jala kõnniteelt maha paneb?" arvustas teda Tiina. "Las aga tulevad edasi, siis on põhjust rohkem." "Ma igaks juhuks, hoiatuseks," vastas Kalev ja tiristas uuesti. Ta puhus vilet veel kõvemini ja pikemalt kui enne. See mõjus. Keegi vanem mees lõi tänava ületamisele käega ja astus pahaselt tagasi. Korraga ilmus otse Kalevi vastu, teisele poole sõiduteed poisike. Sellel oli täiesti tuttavlikult kõrvikmüts viltu peas, kaks palitunööpi kurgu alt lahti ja saapapael samuti. Tõepoolest, poiss polnudki keegi muu, kui esimese klassi täieõiguslik õpilane Mait. "Näe, Mait!" hüüatas Tiina. "Näen isegi," vastas Kalev. "Kohe tuleb ta valest kohast üle tänava," lisas Tiina. "Ei tule," vaidles Kalev. Alles nädal tagasi oli ta need esimese klassi omad pannud paariviisi ritta ja kõndinud nendega kesklinna risti - põiki läbi. Näitas neile, et tänavat tuleb ületada valgega märgitud rada mööda, mitte aga mujalt. Samuti õpetas neid trammis ja bussis sõitma. Sellepärast ei võinud nüüd Mait umbropsu üle tänava tulla. Aga siiski… Mida see siis tähendas? Mait astus sõiduteele! "Tuleb ikka valesti!" kahjurõõmutses Tiina. Kalev vilistas viivitamatult. Vilistas vihaselt. Kuid Mait ei teinud sellest väljagi. Jooksis nagu mõistmatu koeranäss täiesti valest kohast üle tänava. Kalev ei võtnud vilet suult. Ta tiristas nii kõvasti ja pikalt, et hing pidi kinni jääma. Nõnda, kõrvulukustava vile saatel, jõudis Mait Kalevi juurde. Sirutas otsekohe käe välja ja nurus: "Luba, ma vilistan ka! Ainult üks kord!" |