NIMETU RAAMAT
Raimondas Kasauskas

Klassis avastati ebatavaline ja väga imelik raamat. Õigust öelda, algul raamat ei teadnudki, et ta on selline. Kuid teised raamatud hakkasid tema üle naerma!

"Oi, kui must sa oled!" imestasid ühed.
"Kes sind nii on määrinud?" sosistasid teised.
"Meil on sinu pärast häbi," ütlesid kolmandad.
"Ütle, kes sa oled, mis su nimi on?" Vaene raamat! Ta ei saanud isegi oma nime öelda. Sest kaas, kuhu nimi oli kirjutatud, oli tindiga üle valatud. Esimene leht oli välja rebitud. Raamat ei saanud midagi öelda. Ta oli täiesti kõnevõime kaotanud.

"Aga võib-olla sa ei olegi meie klassi laste raamat?" sahisesid jälle raamatud.
"Sõbrakesed, küsime õpetajalt! Kui ta pole meie, mingu oma teed," otsustasid raamatud üheskoos. Tuli õpetaja. Ta võttis raamatu, lehitses, aga temagi ei saanud raamatu nime lugeda.

"Kelle see raamat on?" tõstis ta raamatu klassi ees üles. Lapsed vaikisid. "Hästi," ütles õpetaja. "Kui raamat pole teie oma, siis võtan ma ta kaasa. Annan linnamuuseumi. Las kõik näevad, milliseid määrkasse leidub veel meie päevil."

"Meie oleme nõus!" käratsesid õpilased. Aga viimasest pingist tõusis Sigitas. Ta oli punane nagu vähk ja peitis selja taha musti, üleni tindiseid käsi.
"Õpetaja, see on… minu…" sosistas ta.
"Nii ma arvasingi," ütles õpetaja. Aga terve klass naeris.

Täheke nr. 8 / 1967