NARRITAJA MIKK
Mikk seisis hooviväravas. Ta haigutas suure suuga ja silmitses igava pilguga tühja tänavat. Korraga poisi ilme muutus, sest kõrvalmaja Kai astus paraaduksest välja tänavale. Tüdrukul oli ilus valge, punaste täppidega kleit ja põlvsokid olid ka kenad valged. Käes aga kandis ta väikest pakki ja selle kõrval nelja roosat nelgiõit. Küllap läks kellegi sünnipäevale. Mikk ootas, kuni tüdruk temani jõudis, ja ütles siis õrritavalt: "Kai, Kai, hapu sai!" Kuid Kai ei teinud väljagi, tõstis ainult nina natuke kõrgemale ja vaatas poissi kuidagi põlastavalt, laugude alt. See igatahes ei meeldinud Mikule põrmugi ja ta hakkas oma "hapu saiaga" tüdruku kannul käima. "Kai, Kai, hapu sai!" Kai astus trammipeatuse pole väga kiiresti. Mikul tuli järelejõudmiseks pingutada. Jõudnud viimaks trammipeatusse, kus ootas mitu inimest, kordas Mikk oma papagoi-värssi juba vihaselt. Kuid mida see siis tähendas?! Keegi krahmas tal varrukast kinni! Pigistas käsivart valusasti ega lasknud enam lahti. Mikk ei julgenud ehmatusest mitte vaadatagi, vaid pani viivuks isegi silmad kinni. "Miilits!" käis mõte läbi pea. Aga ei olnud miilits. Oli hoopis üpris kurjade silmadega vanatädi. "Mis sa narritad mind?!" käratas see. "Kas sul häbi ei ole? Vaata, kui viin sind praegu kooli direktori juurde?!" "Ma, ma…" kogeles Mikk, kõrvad küpse tomati värvi, "ei ole teid narrinud…" "Eks sa näe paharetti," kurjustas vanatädi veel hullemini, "või tema hakkab tagasi ajama! Siin seisab mitu inimest ja kõik kuulsid seda pilkamist. Mina aga olen Kaie nimega seitsekümmend aastat ausalt ilmas elanud." Nüüd läks Mikul kogu nägu küpse tomati värvi ning viimases hädas ta tunnistas: "Ma narrisin ainult seda tüdrukut seal." Seepeale pööras vanatädi pilgu poisilt tüdrukule ja silmitses huviga oma nimekaimu, kellel oli ilus valge, punaste täppidega kleit ning kelle põlvsokid olid samuti kenad valged. Hetk hiljem küsis tädi Mikult endistviisi kurjalt: "Ah nii, sina siis arvad, et vanainimesi ei tohi narrida, kuid tüdrukuid võib küll? Nii et väikesed tüdrukud nagu polegi inimesed?" "On… on küll," kohmas Mikk hirmunult vastu ja tõmbas end korraga tugevate sõrmede haardest lahti. Pistis plagama ega vaadanud isegi tagasi. Kui aga oleks vaadanud, siis oleks näinud, kuidas terve hulk inimesi tema jooksmist naerdes jälgis. |