MIS MA KÜLL UNUSTASIN
Kui ma klassitöö valmis sain, ütles õpetaja, et võin nüüd koju minna. Mul oli sellest hea meel ja ma pistsin raamatud kähku kotti. Siis piilusin veidi selja taha, kuidas Kuuno ülesande kallal pusis, ning tahtsin talle tsipake ette ütelda. Aga õpetaja vaatas kogu aja minu poole ja ma ei julgenud suudki lahti teha. Haarasin hoopis portfelli ning lippasin klassist välja. Koridoris otsustasin, et loen õige alumisele korrusele mineva trepi astmed ära. Neid oli palju! Üks, kaks, kolm, neli, viis… Just siis läks meie klassi uks lahti ja Kuuno viipas mind tagasi: "Õpetaja ütles, et sa unustasid midagi." Läksin klassi. Pingi peale polnud ma midagi jätnud. Ka sahtel oli tühi. Isegi sodipabereid polnud - need viisin juba eelmise vahetunni ajal prügikasti. Tegin portfelli lahti: aritmeetika raamat ja vihik olid, eesti keele lugemik ning vihik olid, värvipliiatsite karp oli ja joonistusplokk ning pinal. Ja sulepea oli seal ka ilusasti sees. Kõik asjad olid. Aga teised vaatasid mind kavalate - kavalate nägudega, muigasid: "Oh teda küll!", pakkisid asjad kokku, soovisid head aega ning ruttasid koju. Vaatasin veel kord asjad üle. Mis ma küll unustasin? |