KUIDAS KUSTI ÕPPIS TERETAMA
Mu naabruses elas rätsep, kellelt ma vahel ülikondi tellisin. Tutvusin ka rätsepa poja Kustiga. See oli lahke ja armas laps. Kuid tänaval vastu tulles ta mind iial ei teretanud. Ta nagu häbenes mind nähes ja püüdis igal viisil ilma teretamata minust mööda pääseda. Kui Kusti mind kaugelt juhtus nägema, pööras ta lähemasse põiktänavasse ja tegi määratu suure ringi, et mulle selja taha jõuda. Teinekord, kui parajasti mõni vaateaken oli lähedal, jäi Kusti selle ette seisma, pööras selja tänava poole ja vahtis kaupu, kuni poest mööda jõudsin. Vahel lippas Kusti läbi lahtise ukse kuhugi võõrasse eeskotta ja oli seal nii kaua peidus, kuni uksest mööda sammusin. Kord juhtus Kusti ümber maja nurga tulles järsku mind kohtama. Siin polnud tal enam võimalik kuhugi pääseda. Mõtlen: saab näha, mis nüüd sünnib. Äkki kummardub poisike paar sammu minust eemal ja hakkab oma saapapaelu näppima. Kõnnitee ei olnud kuigi lai, jäin ootama, kuni poiss paelu korraldab ja teed annab. Kuid korraldada polnud Kustil seekord midagi. Ta tõmbab ainult paelaotsi välja ja topib neid jälle tagasi. Ja püsti enam ei tõusegi. "Kustike, kas võin sulle appi tulla?" küsisin sõbralikult. Nüüd punastas poiss kõrvuni. Ta tõusis püsti ja teretas viisakalt. Sestsaadik ei häbene Kusti enam teretada. |