KOOLIST KOJU
Ralf Parve

 

Kell helises ja lõppes kool
ning Mihkel koju nagu nool,
pamp kaenlas, tõttas kähku.

Ei tahtnud tee peal aega viita,
vaid mõtles: täna ema nähku,
et poega võib ka vahel kiita,
kes tuleb koju pärast kooli
ja koerustükkidest ei hooli.

Läks mööda minutit nii viis.
Poiss kiirelt tänavatel punus.
Ent korraga - mis juhtus siis?
- Näe, juba antud tõotus unus.

Üks hobune seal, sõites traavi,
just ajas terve koorma kraavi.
Nüüd piiras paika rahvamurd,
ja Mihkel, laubal tähtis kurd,
välkkiirelt lähemale rõhus
ning arvas, et just tema nõu
on hästi asjalik ja tõhus.

Paar meest ent, kokku võttes jõu,
taas kraami vankri peale ladus,
ning koorem varsti silmist kadus.
Siis oli Mihklil tarvis aga
veel seisatada akna taga,
kus müüdi mitmeid spordiasju.

Ka Mihkel sporti armastas ju!
Kes poistest seda siis ei tee!
Ning meile imelik ei näi,
vaid päris loomulik on see,
et Mihkel viivuks seisma jäi.

Siis kostis vali kellakaja
ja tuletõrje kihutas.
Poiss mütsi kukla nihutas -
seal oli ilmselt teda vaja!
Ja autot püüdes, hõlmad valla,
põiktänavast ta tormas alla.

Küll jooksis Mihkel kõigest väest,
Kuid pritsiauto kadus käest.

Siis käis ta paaris - kolmes äris
ja asjalikult hindu päris.

See alles kodu meelde tõi,
kui kusagil kell viis pauku lõi.

Nii koju tõttab nagu nool
me Mihkel, kui on lõppend kool.