KOOLIMINEK

Mitte just kõige julgemalt ei läinud väikene Paul kooli. Jutud sellest, et seal kinni jäetakse, nurka pannakse, isegi tapeldakse ja kurjustatakse, ajasid ta kartma.

Tihti oli kodus sulane ütelnud: "Oota sa, poiss! Küll sa saad, kui kooli lähed!" - "Mida?" küsis Paul naerdes. - "Eks ikka seda, mida tedred söövad!" urises vana sulane ja see pani poisi mõtlema.

Ema oli eile leivakoti valmis seadnud, isa uued pastlad teinud ja täna pidi Paul isa saatel kooli minema.

Ohates jättis ta teiste lastega ja emaga jumalaga ja läks. Nii võõras, nii imelik oli see esimene kodust lahkumine!

"Õpi hoolega!… Et ma sinust midagi halba ei kuule!" oli ema ütelnud…Nii isesuguselt kõlas see! Peaaegu pisarad pidid temale silma tulema.

Õues hüppas koer, tema suvine karjasõber, temale vastu. "Vaata ikka, Paul," rääkis ema, kes ka õue saatma oli tulnud, "vaata ikka: Muri jätab sinuga jumalaga!"

Paulile paistis, nagu saaks Muri tema lahkumisest aru: nii hale oli koera nägu. Isa istus vankris. Hobune kippus minema. Paul ronis isa juurde ja sõit läks koolimaja poole, kuhu Pauli igatsus ammu oli olnud.