KOOLIKOTI NUTULAUL
R. Parve

Oh, ma vaene koolikott,
küll mind piinab Ott!

Kord mind loobib, kord mind tallab,
kriibib, kraabib,
tinti kallab
mulle kraesse kohmakalt
ja mind kohtleb rohmakalt.

Alla käinud olen praegu,
vanaks läinud enneaegu,
aga ükskord noores eas
olin moemees teiste seas,
nii et mitmed nooremadki
otse kadestasid mind.

Aga nüüd…
Üks lukk on katki,
marraskil mu palgepind,
süda haige, kopsus kohin,
aina kägisen ja ohin -
olen põdur indiviid,
teise grupi invaliid.

Oh, ma vaene koolikott,
armutult mind kohtleb Ott!

Kuidas ta mind aina teotab,
nii et viimne hiilgus kaob:
kord mind porilombis leotab,
või jalgpallina mind taob.
Aga talvel on veel halvem
saada vatti tema käest,
kuna minuga ta talvel
sõidab alla kelgumäest.

Terve talve läbi talu
piinarikast reumavalu!

Aga tagahullemaks,
kui on Otil hindeks kaks!
Siis ta vihaselt mu heidab
pingi alla maha,
hiljem kodus peidab kapi taha,
kartes, et ehk vanemad
kahte pahaks panevad…

Pimedasse jään ma sinna,
vaene, vilets koolikott.
Paksu tolmu tungib ninna,
kraest mind näksib hiir või rott,
ämblik põiki üle näo
punub oma võrguräo.

Aga parem sinna jääksin,
kui et jälle vaeva näeksin
ja mind piinaks kuri Ott.

Oh, ma vaene koolikott!
Ammugi ma puhkust vääriks,
peaksin saama pensionäriks -
olen põdur indiviid,
teise grupi invaliid.