Põlisrahvastik
Rahvus on üldkasutatav sõna ja igaüks
arvab teadvat selle tähendust.
Sünnijärgsuse kriteeriumi alusel on
rahvastiku demograafilised põhitunnused sugu, sünniaeg/vanus ja sünnimaa
(-paik)/põlisus. Rahvastikuarengu seisukohalt on demograafilised tunnused olulisemad kui
mis tahes teised sotsiaaltunnused.
Rahvastiku põlisus hõlmab sünni- ja
elukohamaa vahekorda. Sünnimaa on midagi niisugust, mida inimene ise ei saa valida ega
elu jooksul muuta, piltlikult öeldes valivad selle tema isa ja ema. Seejuures pole
esmatähtis mitte formaalne sünnikoht, vaid selle loodus- ja sotsiaalkeskkonna olemus,
kuhu inimene sündides satub. Oluline on ka vanemate kodu ja sünnimaa sotsiaalne
ühtekuuluvus, et toimuks vastsündinu ühene samastumine antud geodemograafilise
põlisrahvastikuga. Tavaliselt kindlustab sedalaadi kokkulangevuse vanemate ja
vanavanemate pärinemine ühest ja samast sotsiaalkeskkonnast ehk kokku kolme põlvkonna
pikkune asumine käsitlusalusel sünnimaal.
Niisis kuulub inimene põlisrahvastiku hulka
ainult ühel maal ja sedagi vaid juhul, kui samas keskkonnas on elanud juba tema
vanavanemad. Muidugi võib inimene elu jooksul oma asukohamaad vahetada, ja kui ta satub
seeläbi teist laadi sotsiaalsesse või loodusgeograafilisse keskkonda, tuleb tal läbi
teha uus adapteerumisprotsess ehk teisene sotsialiseerumine. Veresuguluse ja
(vana)vanemate-laste suhtekompleksi ühiskondliku tähtsuse tõttu on rahvastiku
põlvkondlikud sidemed äärmiselt tugevad ja teevad sedasorti uusadapteerumise, millest
need sidemed enamasti ei abista, vaid takistavad, üpris pingutavaks ning aeglaseks. Kogu
protsessi jooksul kuulub inimene siserännanute ehk immigrantide hulka ja see rahvastiku
osa erineb alati - rohkem või vähem - maa pärisrahvastikust.
(Kalev Katuse järgi, "Eesti rahvaste raamat"
Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999) |
