HENRIK VISNAPUU ( 2. I 1890 – 3. IV 1951 ) Sündis Helme kihelkonnas. Õppis Taru ülikoolis klassikalist filosoofiat. Põgenes 1944. aastal Saksamaale ja sealt 1949. aastal USA-sse. Visnapuu hakkas luuletusi avaldama 1908. aastal vanaromantilises laadis, varsti aga sümbolismi ja futurismi malle järgides. Debüütraamatus "Amores " ja kogus "Jumalaga, Ene" domineerib mehelikult vaatepunktilt loodud armastuslüürika. Ülim sensuaalne avameelsus, meelterõõmude pillerkaar ja sellele järgnev pohmeluslik armutülgastus, kontrasteerub hella ja imetlev-igatseva tundeavaldusega. "Taliharjas" ilmneb autori sisemine lõhestatus vahekorras ühiskonna ja kodumaaga. Visnapuu kuulutab humanistlikke ideaale ja taunib vägivalda. Aastail 1925 – 1932 avaldatud viis luuletuskogu kuuluvad Visnapuu küpse meisterlikkuse aega. Jätkuvalt käsitleb ta kodumaa ja rahva saatuse teemat, juurdleb ajaloo üle, elab kibedalt läbi ideaalse ja reaalse vastuolusid. Järjest enam tõmbavad Visnapuud kaasa metafüüsilised arutlused olemise igavestest küsimustest, elust ja surmast, ideede- ja tundetõdedest, maapealsest ja kosmilisest. Alatasa otsiv ja küsiv ning mõeldavate vastustega rahuldamatu ka fataalses alistumuses, jõuab Visnapuu filosoofilise luule kogudes "Puuslikud" ja "Tuulesõel" paiguti sünge ahastuslikkuseni. Perioodi lõpetava kogu "Päike ja jõgi" rõõmsad looduspildid ja stiliseeritud armumälestused leevendavad talumatuks tõusnud pinge. Edaspidi kirjutab Visnapuu ballaade ja legende, mille aine on võetud ajaloost või rahvapärimustest ja –usundist. Emigratsioonis avaldatud kogud sisaldavad publitsistlikku isamaaluulet.
"Ärge tapke inimest" 1919 Mul on valus ja häbi. Kuidas olen alandet, kui te tapate, Lauliku prohvetisuu läbi |