JUHAN VIIDING ( 1. VI 1948 – 21. II 1995 )

Eesti luuletaja. Sündis Tallinnas, õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti.

1975. aastani pseudonüümi Jüri Üdi kasutanud Viiding hakkas järjekindlamalt luuletama 1960-ndate aastate keskel, esines aastal 1970 valikuga "Aastalaat", avaldas samal aastal luulekogu "Detsember".

Valuliselt tundlik väärdunu, võltsi ja silmakirjaliku vastu inimeses ja ühiskonnas, kujutab Viiding eetiliselt moondunud indiviidi ja sotsiaalse süsteemi tingitud ebasuhteid groteskses karnevalivalguses, mis näib mõnikord lihtsalt lõbus, kuid võib samas olla varjamatult võigas. Igatsust kauni, puhta ja inimväärse järele ei väljenda luuletaja otsese ideekuulutuse kaudu, vaid väärolemist objektiviseerivalt, näiliselt osavõtmatu konstateeringu või deskriptsiooni abil. Tekstides esinev mina on tegelikult tihti luuletajale vastukarva antimina, teatraalne mask. Autori jaheda erapooletuse tõttu mõjub niisugune esitlusviis seda rängemini.

Viidingu luule koomikavõttestik on ammendamatult mitmekesine. Vastanduvad, vahetavad kohti ja segunevad fantastilisel kombel reaalne ja irreaalne, ülev ja alatu, traagiline ja koomiline.

Mu särgid nööril pesupulkadega,
nad minust tühjad, lahti nööbitud.

Üks nendest homme kohtub hulkadega,
nii mõnes neist on kuskil ööbitud.

Oo, milleks, milleks, härmatanud särgid,
te siit ei lenda, vabaks lõksudest?

Tean vastust: saatus see ja aja märgid,
ei jätku tehnilistest nõksudest.