DEBORA VAARANDI ( 1. X 1916 )

Sündis Võrus. Õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas.

Vaarandi esimene luuletus ilmus 1936. Debüütkogu "Põleva laotuse all" kodumaa-armastust ja valulist koduigatsust väljendavad sarjad paistsid silma isikupärase käsitlusviisi poolest. Pärast sõda kujunes Vaarandist noore luule esindavamaid autoreid Eestis. Kaasaega kujutavais luuletustes ja lüürilistes poeemides oli vaade suunatud tulevikku.

Kogus "Unistaja aknal" kajastub murrang, mis toimus Vaarandi loomingus ja kogu eesti luules 1950-ndate aastate teisel poolel. Avara temaatilise haardega kogus "Unistaja aknal" tõuseb poeetiliselt enam esile sugestiivne loodus- ja armastuslüürika.

Viimastes kogudes on Vaarandi oma ande täielikult välja arendanud. Klassikaliste luulevormide kõrval omandab suure osatähtsuse vabavärss, mida luuletaja eelistab suurte, üldinimlikult kaalukate, sisevastuoludest raskete teemade käsitlemisel.

Uue kunstilise süvenemisega kujutab luuletaja oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust. Kokkuvõtva tähendusega kogus "Tuule valgel" on tähtsal kohal enesetunnetuslüürika. Elusügisesse astunu kogemuse mõtestamisse sugenenud tumedaid meeleolusid tasakaalustab stoiline eneseväärikustunne.

Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.

On see õnn või on see valu –
armastuseviis on see.
Keegi kergelt paljajalu
tõttab läbi kastevee.

Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.

On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul..
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!

Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.