MATI UNT ( 1. I 1944 )

Sündinud Tartumaal. Töötanud "Vanemuises", "Noorsooteatris".

1960. aasta paiku vilkalt harrastatavas õpilaskirjanduses äratasid tähelepanu M. Undi proosapalad. Pärast keskkooli lõpetamist kirjutas ta jutustuse "Hüvasti, kollane kass".

Algusest peale kaldus Unt eesti realistliku proosa traditsioonilisest kujutamisviisist kõrvale. Karakterite väljajoonistamise, keskkonna olustikulise läbimaalimise asemel asetas ta pearõhu minajutustaja elamuste, mõtete ja meeleolude edasiandmisele. Pikka aega oli M. Undi proosa olulisemaks žanriks jutustus, mida nimetati lühiromaaniks. Jutustuste peategelaseks on autorilähedane minajutustaja. Viimase teosest teosesse muutumine annab pildi kirjaniku elutunnetuse teisenemisest. 1960-ndatel aastatel oli peategelaseks noor, avarate vaimsete huvidega inimene. Valuliselt elab läbi inimsuhete poolikust. Sügavamaks pingeallikaks on elumõtte küsimus. Peategelane püüdleb keskpärasusest ja argilisusest välja. 1970-ndate aastate algusest süveneb äratundmine, et ideaali poole liikumine on ülimalt keerukas.

Unt kirjutas oma esimese raamatu pretensioonitust koolipoisi-ainest ja nimetas teose "naiivseks romaaniks". "Hüvasti, kollane kass" jutustas abiturient Aarnest ja tema kaaslastest. Huvitavalt on kujutatud Aarne siseelu ja suhteid. Eakohase tõsimeelsusega avastavad abituriendid elamise ja inimese-olemise põhitõdesid. Maksimumi kartmata püüavad nad määrata oma ideaale. Sügavalt elab tundliku loomuga nooruk läbi konflikte ja pettumusi suhetes kaaslastega. Raamatu lõpus lööb Aarne lahku väikekodanlikust elu- ja mõttelaadist. Mida esindavad tema tädi Ida ja kooliõde Maia.

Märgatava sammu objektiivsema proosalaadi poole astus Unt jutustusega "Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi". Kui seni oli ta loomingus olnud minakeskne jutustaja, siis see teos kujutab välisilma.

70-ndate aastate keskpaigast on Unt tegelenud peamiselt dramaturgia ja teatriga.