MARIE UNDER (27. III 1883 – 25. IX 1980) Eesti luuletaja. Ta kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse "Siuru" rühmitusse ja saavutas luuletajamaine esikoguga "Sonetid" 1917. Under on eesti suuremaid lüürikuid. Tema tundeküllane ja sisendusjõuline looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse- ja varjupoole üle. Underile kujuneb keskseks avaralt mõistetud inimliku õnne probleem. Harras looduse ja selle põliste seaduspärasuste ees, mõistes igavest uuenemist sünnis ja surmas, kasvamises ja hääbumises, elab luuletaja sügavalt läbi inimese ja ühiskonna ebatäiuslikkuse, osatute kannatused ja indiviidi sisevaevad ("Õnnevarjutus" 1929 ). Oma loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja hingeustavus mere taha jäänud kodumaale on muutumatu. Ta mõtleb kaasatundvalt endast õnnetumatutele ("Kusagil"). Tõelisuse paistel on mälestus kodust valushell ja igatsev, võõrsil viibimine mõjub rusuvalt ja põgus rõõmuhetk on otsekui varastatud ("Põgenik", "Võõrsil", "Rõõm"). "Põgenik" 1954 Murede keskel ma magasin, |