FRIEDEBERT TUGLAS ( 2. III 1886 – 15. IV 1971 )

Sündis Tartumaal. Õppis H. Treffneri gümnaasiumis, võttis osa 1905. Aasta revolutsioonisündmustest, elas 1906 – 1917 pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis.

Tuglas tuli kirjandusse realistlike külaelu-stseenide kujutajana; selles laadis tähelepanuväärivam on humoristlik jutt "Hunt"(1903). 1905. – 07. Aasta revolutsiooni ajal arenes tema loomingus paralleelselt romantiline ja realistlik liin. Tema luuletused ja proosapalad kajastavad ajajärgule omast võitlusmeeleolu, aga ka kaotuse valu ja kibedust. Romantilistest luuleteostest tuntuim on "Meri", siia on koondatud noore põlvkonna ootused ja lüüasaamisest tulenev masendus. Mässumeelsust õhkub romantilise kallakuga jutustusest "Jumala saar"(1907). Realistlikuma suuna iseloomulikumaks teoseks on novelle "Hingemaa" (1906), milles antakse tõetruu pilt mõisamoonaka väljapääsmatust elust. Tuglase arengut meeleolurikka ja psühholoogiliselt vaatluselt teravdatud novelli poole näitavad kogud "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taevas"(1913). I maailmasõja ajal jõudis maapaos viibiv Tuglas uude loomingujärku, mille juhatas sisse romaan "Felix Ormusson"(1915). Novellikogudel "Saatus", "Raskuse vaim" ja "Hingede rändamine on ühine esteetiline põhialus, kuigi üksikud novellid on suurte erinevustega. Kirjaniku ideaaliks oli luua müütidele sarnanevaid novelle, ta põimis teostesse fantastilisi sündmusi ja tegelasi. Tema stiil muutus eriti detaili- ja pildirikkaks. Kolmandal loominguperioodil, mille esindavaim teos on romaan "Väike Illimar"(1937), pöördus Tuglas uuesti realistliku kujutamislaadi juurde. Teose kirjutamisel toetus autor Ahja mõisast pärinevaile lapsepõlvemälestustele, mille miljööd ja inimesi kujutatakse viieaastase poisikese silmade läbi nähtuna.

Novell "Popi ja Huhuu"

Novellis nähtub taotlus anda välisele realistlikule pildistikule teine, sügavam plaan. Täpselt on joonistatud hiliskeskaegse maja interjöör, kus jäävad omapead tegutsema koer Popi ja ahv Huhuu. Popi on ahvist intelligentsem, ent ta on nagu loodud kuulama teise olevuse tahet, kuigi ta ahvi kardab ja vihkab. Orjameelsus sunnib teda lõpuks jäägitult alistuma kiuslikule ahvile, kes väliselt meenutab kadunud Isandat.