ANTON HANSEN TAMMSAARE (18. I 1878 – 1. III 1940)

Eesti prosaist, näitekirjanik ja esseist. Sündis Järvamaal, õppis H. Treffneri gümnaasiumis, küpsuseksamid Narvas. Elas kaasa 1905. – 07. aasta revolutsioonile, kuigi ei võtnud aktiivselt osa revolutsioonilisest võitlusest. Õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, jäi lõpetamata. Alates 1919 asus elama Tallinna, kus ka suri.

Loomingulist teed alustas külaelu kujutajana, toetudes kodupaiga miljööle ja seal tundmaõpitud inimtüüpidele; elutunnetus lähendas teda juba esimestes teostes kriitilisele realismile. Varasemad lühipalad ja jutustused paistsid silma huvitava karakterijoonistuse ja tabava olustikukujutusega. Tegelikkust kopeeriv naturalism oli talle võõras, tema areng kulges filosoofiliselt mõtestatud realismi poole. Varasema perioodi silmapaistvam teos oli jutustus "Vanad ja noored"(1903), milles konflikti kahe generatsiooni vahel põhjustab omanditunne ja võitlus peremeheõiguste eest talus. 1905. – 07. aasta revolutsioon tõi Tammsaare loomingusse uue ainestiku. Kõige jõulisemalt on revolutsiooni mahasurumise julmus jäädvustatud jutustuses "Raha-auk"(1907). Teisel loominguperioodil valis Tammsaare ainestiku linnamiljööst, keskseks tõusis naise saatuse jälgimine seoses emantsipeerumisideedega. Jutustuses "Üle piiri"(1919) on peategelaseks naine, kes suudab ületada kodanlikud eelarvamused.1920-ndail aastail jõudis Tammsaare oma loomingu kõrgperioodi. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline läbinägevus ja avarate panoraamide loomise ning ühiskonna probleemide käsitlemise juures ühtlasi tundeintensiivsus. Ta andis ulatuslikke läbilõikeid oma ajastust, tema kujutamislaadi rikastasid kord satiir, kord lürism või haarav dramatism. Draama "Juudit"(1921) andis omapoolse tõlgenduse piibli Juuditi raamatu ainestikule; nimitegelast on kujutatud võimuahne ja kirgliku naisena, kes toimib puhtegoistlikel ajenditel ja murdub oma süütegude koorma all. Teose idee on suunatud võltspatriotismi, rahvahulkade petmise ja religiooni vastu. Väljapaistvaks saavutuseks kujunes romaan "Kõrboja peremees"(1922), milles realistliku karakteri- ja olustikukujutusega ühineb tugev lüüriline tundeelevus; peategelane on komplitseeritud karakteri ja hingeeluga inimene, kes hukkub sisemise konflikti tagajärjel.

Keskne teos Tammsaare loomingus on 5-köiteline epopöa "Tõde ja õigus" (1926-33), avar läbilõige Eesti ühiskonna arengust 187-ndaist aastaist kuni 1930-ndate aastateni; selles on esitatud lai eepiline panoraam taluelust ja linnaühiskonnast. Autori ideelise põhikontseptsiooni järgi polnud tollal valitsevates tingimustes võimalik tõe ja õiguse kooskõlani jõuda, mispärast peategelase tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir. Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega möödunud sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest – omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim – Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab Andres lohutust otsima piiblist, kuid muutub seejärel veelgi endassetõmbunumaks ja kurjemaks. Näib, et krutskimehel Pearul laabub elus kõik ladusamalt. Raskelt tabavad Andrest 1905. aasta revolutsiooni sündmused, sest poeg Ants langeb karistussalklaste kuulist ja Andres ise saab alandava ihunuhtluse osaliseks. Nüüd neab Andres jumalagi, kellelt ta seni on lootnud õiglust ja troosti. Andrese vastand Pearu on looduse poolt ilma jäetud loova tegevuse vajadusest. Ta polegi südamest kuri ja õel. Naabri kiusamises on ta väsimatu, pealegi on ta südames Krõõda pärast kadedusevari. Teda täidab ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Ent aegajalt löövad Pearu karakteris esile helgemad küljed ning siis võib ta olla lahke, sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette.

Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus etapp Mari elus on eelmisest süngem ja kannatusrikkam, kuigi Mari tõuseb Vargamäe perenaiseks.

II köide, mille ainestik pärineb H. Treffneri gümnaasiumist, on nooruki kujunemisromaan sajandivahetuse Eesti olustikus, mille tagurliku hariduspoliitika kiuste tungisid noorte teadvusse uued ideed. Peategelaseks on ateismi poole suunduv noormees ja oludele kohanenud vastuoluline koolidirektor.

III köide käsitleb 1905. –07. aasta revolutsiooni sündmusi, selles on edasi antud masside meeleolu ja võitlusepisoode; peategelane jääb aga revolutsiooni otsustaval etapil kõrvalvaatajaks.

IV köites antakse haarav ja sügav psühholoogiline eritlus keskse tegelase abielu karilejooksmisest, millel on ühtlasi laiem ühiskonnakriitiline tagapõhi. Lõpptulemusena kujuneb romaan kogu kodanliku tsivilisatsiooni ja mentaliteedi hukkamõistmiseks.

V köites kandub tegevus uuesti maale, siin jälgitakse taluelu umbes pool sajandit hilisemal perioodil kui epopöa alguses. Lihtsas eluviisis ja füüsilises töös leiab peategelane uuesti sisemise tasakaalu.

Pärast "Tõe ja Õiguse" valmimist avaldas Tammsaare psühholoogilise põhikoega romaanid "Elu ja armastus"(1934) ja "Ma armastasin sakslast"(1935). Näidend "Kuningal on külm"(1936) on terav ja vaimukas satiir II maailmasõja eelsete Euroopa fašistlike diktatuuride vastu. Kõige teravamalt kujutas Tammsaare ekspluateerimisel rajaneva ühiskonna pahesid oma viimases romaanis "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939). Proloog juhatab sisse romaani filosoofilise teema . Kui Vanapagan tahab põrgut edasi pidada, peab ta minema maa peale, et oma maise elukäiguga tõestada õndsakssaamise võimalust. Vanapagana ja Kaval-Antsu karakterite loomisel on Tammsaare lähtunud ka eesti rahvajuttudest, mis põrgu valitsejat esitavad lihtsameelse, kuid heasüdamliku peremehena, keda petab nutikas sulane Kaval-Ants. Romaanis teenib Vanapagan Kaval-Antsu. Romaan on tõsine hoiatus ühiskonnale, kus rafineeritud ja südametu ülekohus orjastab töömehe, jättes väärtusi loova indiviidi ilma inimväärsest elust.