JUHAN SÜTISTE ( 28. XII 1899 – 10. II 1945 )

Sündis Tartu lähedal. Õppis Tartu ülikoolis.

Esimesed luuletused avaldas Sütiste 1921. Tähelepanu äratanud esikkogu "Rahutus" luuleotsingutes vaheldub autobiograafiline aines ümbritseva tegelikkuse kujutusega, tundeavaldus ekspressiivse hoiakuväljendusega, klassikalise üle domineerib retooriline vabavärss.

Sotsiaalse kaastunde ja protesti laulikuna saavutas Sütiste kõrgtaseme kogudes "Peipsist mereni", "Maha rahu" ja "Kaks leeri". Oma aktiivset hoiakut eelistas Sütiste väljendada objektiveeritult, eluseikadest kujutamiseks valiku kaudu.. Detailirikkad värssportreed kriisiaastate elukitsikuses kannatajatest, väärikaist tööinimestest, protestijaist ja teisitimõtlejatest on sel arengujärgul Sütiste lüürika tunnuslikud žanrid.

1930. aastate keskel vaibub Sütiste kriitiline hoiak ning muutub temaatika. Lüürilised kirjeldused rikastavad Sütiste luulet maaelu ja looduse vaatluserksa värvika kujutusega. Tugevneb mõtteline alge, mis väljendub eriti iroonilistes ja eneseiroonilistes või valuleva alatooniga lüürilistes enesetunnetustes. Kogus "Valgus ja varjud" ning samal ajal loodud lüürilistes poeemides teritub Sütiste kriitiline meelsus uuesti.

Luulekogu "Umbsed päevad" vastandas kirjanik sõjakale fašismile humaanse võitlustahte, mis ammutab jõudu inimlikust armastusest, eluustavusest ja kodumaaarmastusest.

"Sügisball" 1934

Kuus päeva paastusin ja müüsin
kõik, mis veel müüa laskis end: -
tõin fraki, puhastasin küüsi,
lõi verre uhke tantsulend.

Ma külastasin kinokasti,
kus peeneks lihvit iga poos,
ees peegli harjutasin maski, -
nüüd tiirlen ballil lögihoos.

Meid võlub Veenus hõbekingis,
kel seljalõikes viimne piir, -
ea hoolsalt tasandanud mingid
ning rasvalõhna viind Coty.

Keskööni käitume kui krahvid,
kätt musutama kipub keel,
all kõrtsis koduküla larhvid
me segi lööme koidu eel.