GUSTAV SUITS ( 30. XI 1883 – 23. V 1956 )

Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Õppis Helsingi Ülikoolis ja töötas kaua Tartu ülikoolis eesti keele ja üldise kirjandusloo õppejõuna. 1944 emigreeris Rootsi. Suits oli "Noor-Eesti" vaimseid juhte.

Hoogsarütmilise luulega esikkogu "Elu tuli" 1905 väljendab sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. Kogu "Tuulemaa" 1913 kujutab sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi. I maailmasõda ning 1917. aasta revolutsioonide sõlmküsimus kajastab kogu "Kõik on kokku unenägu" 1922.

Pani aluse XX sajandi eesti poliitilisele lüürikale. Nooruslikult vabadusekuulutuselt liikus Suits järjest konkreetsema kujundilisuse suunas, väljendades järjekindlalt humanismi positsioone kaitsva iseseisva indiviidi reageeringuid läbi reaktsiooniaja, I maailmasõja, 1917.aasta revolutsioonide ja Eesti Vabariigi algusaastate.

Tugev kaasaja- ja ühiskondliku õigluse tunne, humanistlikud veendumused ja poeetiline jõud teevad Suitsu loomingu aegumatuks.

Ma sõuan merel ja sõuan,
üht saart mina otsin seal.
Seda kaua ju otsinud olen
laia lageda mere peal.

Mõnd saart on määratud meres,
mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
oma unistust ilusat.

Ma sõuan merel ja hõljun
ja lained need hõljuvad ka.
Kõrgel kiiguvad liiguvad pilved, -
Oma saart aga otsin ma.