JUHAN SMUUL ( 18. II 1922 – 13. IV 1971 )

Eesti kirjanik. Tuli kirjandusse kaalukaid ühiskonnaprobleeme lihtsalt ja jõuliselt käsitleva luuletajana. Alates 1950. aastate keskpaigast avaldas ta peamiselt lüürilist proosat. Reisis palju, eriti merel. Smuuli looming on rahvalik ja huumoriküllane, väga palju on kasutatud kodukoha- ja mereainestikku.

"Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol" 1957 – naljast ja naerust pakatav följetonistlik raamat. Rajaneb kodukohaainelisel folklooril, rahvanaljanditel, anekdootidel. Põimitud unenägusid ja nägemispilte, sekkuvad üleloomulikud jõud. Rohkesti päevakajalist kriitikat, ühiskondlike väärnähtuste ja inimlike nõrkuste pihta suunatud vaimukat pilget.

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.

Kõike näen:
kuidas valmivad viljad, -
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda – jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.

Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

Sina oled mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark – ja vaid veidike hull.

Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
Ära iial mind minema aja,
Minu viimaseks laevaks jää.