RÜÜTLIKIRJANDUS

Feodalismile omane ühiskonna jagunemine seisusteks. Varakeskajal oli vaimulik seisus ainus, kes suutis luua oma kirjanduse. XI – XII sajand muutus aadel sõjameeste ja maavalitsejate seisuseks, rikastuti, ehitati losse, ristisõjad viisid kokku araabia ja bütsantsi kõrgema kultuuriga. Arenesid seltskondlik suhtlemine , avardus silmaring. Tekkis rüütlikirjandus, mille õitseng algas Lõuna. Prantsusmaal lüürikaga, mille loojaid nimetati trubaduurideks. Anonüümse rahvalauliku asemele astus trubaduur, loov isiksus oma maailmanägemise ja luulemaneeriga. Luuletamine ja luuletuste ettekandmine auväärne tegevus: Guilhem de Peitieu ja Bernart de Ventadorn.

Luule oli lahutamatu muusikast. Nii algas ka ilmaliku muusika areng.

Provansaali luule rikas zanrite poolest: alba, serena, ballaad, romanss.

Trubaduuride lüürika aineks armastus, seiklused, korraldati lauluvõistlusi.

See kõik katkes 1209 aastal alanud ristisõjaga ketserluse vastu, hävitati kultuurikeskused.

XII sajandi keskel puhkes rüütlikirjandus õitsele Põhja-Prantsusmaal, luuletajaid nimetati truväärideks. Oma lüürikas matkisid ja mugandasid nad provansaali laule, peamine loominguliik oli romaan. Esimesed romaanid olid kroonikalaadsed, esivanematest, sõjakäikudest, antiiksetest pärimustest Trooja sõjast, antiikaja valitsejatest, Aleksander Suurest.

Peagi olid teadmised vanaajast ammendatud. Arusaamad armastusest erinesid tunduvalt keskaegsetest. Armastus oli kirjanduse peamine teema. Jutustati kahe truu armastaja seiklustest. Enamasti ei lubanud seisuse ja usuvahed neil abielluda. Vanim romaan on lugu Cornwalli kangelasest Tristanist ja Iiri kuningatütrest Isoldest, kes armujoogi mõjul teineteist armastavad ja lõpuks traagiliselt hukkuvad, sest eelarvamused ja õnnetused ei lase neil abielluda.