VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA ( 30. V 1885 – 16. I 1942 )

Sündis Muhumaal. Õppis Helsingi ülikoolis filoloogiat. Töötas Tartus õpetajana.

Ridala tõi eesti lüürikasse saarte maastikud, ranna- ja merepildistiku, mida ta kujutas detailitruult ja varjunditekõlaliselt. Tabada visuaalsetele ja auditiivsetele muljetele toetuv maastikupilt on kirjanikule väärtus iseeneses. Meelte muljete täpseks fikseerimiseks kasutas Ridala meelsasti murdelist või soome keelset laenatud sõnavara, millega rikastas eesti luulekeelt. Esikkogus toetas nägemismuljet värsside poeetiliselt funktsionaalne graafiline paigutus.

Ridala on poeetiliselt sugestiivne ja uuenduslik oma esimestes lüürikakogudes. Esialgne tundlikult valiv impressionistlik tehnika asendub aegapidi kunstivõõra deskriptsiooniga. Põhjalikult asjatundlikkusele toetuvad Ridala rahvaluuleainelised ballaadid ja poeemid.

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
lähevad ree
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...