RENESSANSSIKIRJANDUS ESINDAJAD

Keskaegse mõtteviisi ja elutunde lõppu kuulutav liikumine on tuntud renessansi nime all, algas XIV sajandil Põhja-Itaalias. Selle sotsiaalseks baasiks oli varakapitalistlike suhete sünd feodaalkorra rüpes: kodanluse ja proletariaadi algmete tekkimine linnades, tootmise arenemine, suured leiutised ja maadeavastused, nüüdisaegsete rahvuste ja maailmakaubanduse kujunemine.

Kirjanduse tähelepanu keskpunktis inimene oma loomupäraste huvide, õiguste ja taotlustega. Keskajal sisendas kirik inimesele, et ta on patune olend ja et maapealne elu on vaid ettevalmistus hauataguseks eluks. Renessansiaja mõtlejad pidasid inimest ta puudustest hoolimata heaks ja seadsid oma ideaaliks maapealse õnne ja harmoonilise isiksuse. Filosoofe, teadlasi, kunstnikke, kes asusid keskaja lõpul võitlema inimese õnne eest, nimetati humanistideks. Algul oli nende peamiseks huviobjektiks antiikkultuur, milles nad nägid vastukaalu kiriku ühekülgsele ja dogmaatilisele õpetusele. Uurisid rooma ja kreeka teadust, filosoofiat ja kirjandust, püüdsid seda taaselustada, jäljendada, selle alusel uut, humanistlikku ja rahvuslikku kultuuri luua.

Kuigi humanistide ideaalid jäid enamasti utoopiaks, kujunes renessanss kõikjal teaduste ja kunstide õitsenguks.

Esirinnas oli itaalia kirjandus, mille keskuseks Firenze, kust pärineb ka eelrenessanssi kuuluv DANTE ALIGHIERI ( 1265 – 1321).

Teine itaalia kirjanduse suurmees on FRANCESCO PETRARCA ( 1304 – 1374). Itaalia renessansi proosakirjanduse loojaks firentselane GIOVANNI BOCCACCIO (131 – 1375 ). Pärast Firenze langust muutus kirjanduses juhtivaks Ferrara hertsogite d’Estede õukond, kust pärineb Itaalia XVI sajandi suurim luuletaja LODOVICO ARIOSTO (1474 – 1533).

Kõrge taseme saavutab filosoofiline ning publitsistlik proosa, meistriks on Firenze ajaloolane ja poliitik NICCOLO MACHIAVELLI (1469 – 1527).