MART RAUD ( 14. IX 1903 – 6. VII 1980 )

Eesti luuletaja ja prosaist. Pärit Viljandimaalt. Alustas loometegevust luuletajana, saavutas küpsuse 1930. aastate II poolel. Tähtsal kohal tema sõnastuselt taidurlikus luules on revolutsioonilise murrangu ja rahva võitluse teema, eriti poeemides "Maa kasvab".

Hilisemas luules süvenes mõtisklev elukujutus. Tähtsamad luulekogud on "Sõjasõna" (1943), "Jõud ja valgus" (1948). Siin leidub nii siirast paatost kui ka võitluspäevade elu- ja ilujaatavat lürismi. Omapärasemaid teoseid on "Ballaad sinirebasest", milles dramatismiga liitub aine satiiriline käsitlus. Siingi esineb refrään, ja just sellega saavutab autor ülesehitusliku keskendatuse ning mõjuva puändi.

Viimases loomingujärgus, mis algas 1960. aastail, saavutas Raud uue selguse ja orgaanilise ühtsuse oma luuleainetega. Maa ja rahva saatusest mõtiskledes, üksikisiku ja inimkonna probleemide üle juureldes, kunstilise sõna jõust lauldes ja armsaid kodumaastikke värssides imetledes lõi kirjanik elamusjõult, mõttesügavuselt ja vormitaidurlikkuselt tipptaseme luulet. Ta irooniline meel ja huumoritunne avaldusid sõnaleidlikes epigrammides ja parodeerivais akrostihhonites.

"Ballaad sinirebasest"

Härra kirjutas tšekile üks tuhat krooni
ning tarvitas seks puhuks tavalist tooni:
"Sa põhja mu viid...viid põhja..."
Daam kahvatas. Küüntega haarates boast
ta nuttes ja karjudes põgenes toast:
"Sa põhja mu viid... viid põhja..."
Siis prahvatus! Laev nagu pilbas pooleks...
ja elu, oh eluke... issanda hooleks!
Kesk sügisöist merd, merd musta kui tõrva,
sinirebane sosistab daamile kõrva:"Sa põhja mu viid... viid põhja..."