KRISTJAN JAAK PETERSON ( 14. III 1801 – 4. VIII 1822 )

Sündis Viljandimaal Õppis Tartu ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas.

Oli XIX sajandi esimese poole silmapaistvaim lüürik. Tema 21 eestikeelset luuletust, valdavalt oodid ja karjaselaulud, ületasid esteetiliselt, keelelt ja stiililt ajastu arusaamad ja maitse. Need ei leidnud mõistmist ja ei pääsenud trükki.

Petersoni luule toetub klassikalistele eeskujudele ja saksa vararomantismile, millega autor ühendab regilaulu poeetika elemente. Petersoni värvikas, ülev ja jõuline, filosoofiliste pürgimustega luule ülistab inimmõtte suurust, sõprust, armastust, looduse ilu ja vägevust.

"Lootus" 1818

Kui kullase tulega
päeva silm on ujumas
halja metsa varjusse
ja maha minemas
maailma looja sülesse:
siis veel õdangu agu
roosilise merega
päeva pimedat hauda
Iiusti on katmas.

Ja kui valguse allikas
meresta üles tõustes
ööse silmade aimu
oma kullaga
ära on ajamas:
siis veel Koidutähte,
ööse viimane silmake,
oma vendade teeda
kullase sõrmega
meile on näitamas.
Nõnda, oo inimene!

Kui kurbuse udu.
sinu ümber on ujumas
ning hauasse langemas
rõõmu kullane valgus:
siis su silmade ette,
taeva laps, Jumala
juurest lootus on astumas,
mis kullase sõrmega
näitamas on sinule
vaimude isamaa valgust.