Eesti luuletaja ja lastekirjanik.

Võitis tunnustuse tundesiira, elurõõmsa ja mõtiskleva värsikoguga "Maa on täis leidmist" (1960). Selle kogu luuletused on nii lihtsad, kindlavormilised, intiimse tundetooniga ("Lävel") kui ka suurema mõttekoormusega üldistavad luuletused, mille rütm on vabam ja kujundiline ülesehitus keerukam ( "Igatsus" ). Armastusluule ei ole rõhutatult erootiline ega kantud traagilistest vastuoludest.

Sageli esineb Niidu luules lapsemotiiv. Armastus, laps, kodu ja loodus ühinevad Niidu luules lõpuks valdavaks elu jätkuvuse ja maailma pidevuse elamuseks. Ajaline saab ajatuks, mööduv kestvaks, habras tugevaks, üksikseik millegi üldistavalt tähtsa esindajaks, kodutunne ja kodumaa-armastus ehitab usalduskindla silla inimesest inimeseni, ühe keele ja rahva juurest teiseni. Luuletustes "See maa"ja "Otsida iseend" väljendub luuletaja ja kodumaa isiklik, lähedane suhe.

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost.
Elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus.
Raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
Töö ja rõõmu katkematu seos.